Inimene leidis mälestuse. Täitsa kogemata, justkui komistas selle otsa. See oli väga vana mälestus, iseenesest helge ja tore, aga mitte selline, mis kogu aeg meeles oleks olnud. Võib-olla sellepärast, et mõned mitte-nii-toredad tahud sellest olid "ärapanekut" soodustanud. Aga nüüd ta seal oli, käegakatsutav ja sõbraliku olekuga. Piisas sellest, kui see pihku võtta ja veidi soojendada. No mis tast ikka, mõtles inimene, mis halba saab üks vana mälestus teha, ja haaras sellest kinni. Inimene oli juba omajagu selles ilmas elanud ja teadis, et igal asjal elus peab olema oma koht. Kuhu aga see mälestus panna? Kus on tema koht inimese praeguses elus? Mõnda aega tõstis ta seda ühelt riiulilt teisele. Vahel tundus talle, et mälestus on end ise nihutanud ja just niimoodi, et temast poleks võimalik mööda vaadata. Selle pani ta aga oma elava kujutlusvõime arvele ega pööranud asjaolule erilist tähelepanu. Kui ta juhtus mõnikord tühja pilgu ja mõttega kaugusse vaatama, oli ta üsna kindel et näeb seal seda mälestust. No selge, saabunud on vanadus, kus mineviku meenutamine saab ainsaks meelelahutuseks - muigas inimene irooniliselt. Aeg möödus ning inimese elu kulges oma rada. Mälestus samuti. Kulges kõrvu inimesega. Juhtus, et ta võttis selle vahel ikka kätte ja soendas, millest siis tegelane veidi rohkem särama hakkas ja see oli isegi meeldiv. Kuid millegipärast puges üha enam naha vahele tunne, et mälestus narrib teda. Ta nagu tahaks päris olla aga siis jälle pole kohe üldse. Selline tujukas teine. See hakkas inimest häirima. Inimene võttis kätte Eesti keele seletava sõnaraamatu , et saada asjast sotti. Ja mis ta sealt luges, oli kõik mineviku vormis. Mälestus peabki olema minevik. Las ta jääbki sinna - minevikku.
Ja inimene lasi mälestuse lahti.
