Ülesanne 1
Uue aasta (2025) esimene lehekülg
Minu aasta algab üksinda, kui mitte öelda üksildaselt. Mitte et selles midagi erilist või uut minu jaoks oleks. Neid on palju olnud. Aastavahetusi, mille iseenda seltsis veedan ja uusi aastaid, mis üksi olles saabuvad. Sel ööl meenus, et esimene neist oligi täpselt 10 aastat tagasi. Paar päeva enne seda oli surnud mu isa, keda viimased aastad hooldanud olin ja koos tema surmaga muutusin ma kodutuks. Poeg oli juba nii suur, et veetis oma peod sõpradega. Targu ei vastanud ma paljudele telefonikõnedele, milles ilmselt oleks haletsevalt uuritud, kuidas ma nüüd seal üksi, suures majas... ja et kas ma ei tahaks liituda nendega. Aga ma ei tahtnud. Mitte sel aastal.
Pärast seda on olnud erinevaid uusaastaöid, pidus, mõne sõbraga kahekesi ja ka üksinda. Aga seekord tunnen end pigem üksildasena kui üksi, sest just täna ei tahtnud ma seda olla. Ilmselt paljude asjade kokkulangemise tõttu, ja võib-olla ka soovimatusest olla minuga, jäeti mind üksi.
Aga elu on õpetanud et laev ei upu, kui ta on vees, laev upub kui vesi on tema sees. Seega võib nukrus ja üksildus mind tihti ümbritseda, kuid ma pean vältima temaga üheks saamist. Just seda ootangi sellelt, algavalt aastalt - tarkust mitte lasta nukrust ja üksildust enda sisse.
Ülesanne 2
Vali antud valikust pilt (või mitu) mis oleks kuidagi seotud eelmise ülesande tekstis oleva mõttega ja anna sellele märksõnad. Kirjuta need lahti.
Mulle ei meeldi liivakellad. Sellepärast et nendes saab aeg otsa. Kui viimane liivatera sahinal langeb, ongi kõik. Jah, sa saad uuesti aega alustada, keerates liivakella ümber, aga see pole enam see. See on jätkatud, mitte jätkuv aeg.
Tavaline, sihverplaadiga kell on lõpmatu ajaga. Seal võib minut, pooltund, tund või ööpäev otsa saada, aga hetke pärast läheb aeg iseenesest edasi. Tahad sa seda siis või ei taha, see liigub edasi. Ainult liivakellas aeg peatub.
Tavalise kella, nii nagu ka elu puhul, on olemas OTSUS - aeg lõpeb kell 2, kell 7, südaööl (nagu uusaasta öösel), see MÄÄRATLEB ära hetke või olukorra. Siis käib minutiseierist läbi jõnksatus, sest sekundiseier on teinud ära oma tiiru, kellapommid löövad kaksteist korda - ja jälle on uus VÕIMALUS. Sa ei pea midagi tegema, see lihtsalt on. Aeg ja uus võimalus.
Ülesanne 3
Kirjuta sellest Marie Underi luuletusest kantuna omi mõtteid.
Ootus. Ilmselt me kogu aeg ootame midagi. Väiksemaid või suuremaid muutusi, sündmust, inimest, uut võimalust. Millal keegi kevadet ootama hakkab, on üsna individuaalne. Mina näiteks hakkan kevadet ootama juba sügisel, kui viimasest värvilisest lehehunnikust jalgu läbi lohistan. Aasta-aastalt tunnen üha selgemini, et jätaksin hea meelega selle lume ja jää ja sulailma lumesopa vahele. Või siis jälle võiks olla sellise elustiili võimalus, et lähed talvel välja ainult siis kui tahad. Mitte siis kui peab.
Mäletan juba lapseeast seda vabaduse tunnet, kui vahetad saapad kergete tenniste vastu ja lähed veel kahanevate lumekuhilate vahel mööda puhast ja kuiva teed. Kui kerge. Kui kiire. Iga samm on rõõm ja ka tänases eas tahaksi siis keksida ning hüpelda.
Ja siis need lumikellukesed, mis tükati tagasi tikkuva talve kiuste ikka õitsevad, mõnikord lumemüts peas. Esimesed rohelised leheräbalad ja hiirekõrvad. Ning see tuul kaelal, kui salli ära võtad.
Riskin ohuga, et kui vahepeal poleks seda pimedat ja külma talve, siis ei olekski võimalik tunda seda sammude kergust ja sooja tuule hingust, et siis on kogu aeg hea olla, sest sa ei tee enam vahet, loobuks ma ikkagi sellest neljast masendavast kuust. Aga kuna kõik ootused ja lootused pole määratud täituma, hakkan ma ootama kevadet juba sügisel.
18.01.2025
Loovkirjutamise õpituba
Juhendaja Liisi Paas