neljapäev, 31. juuli 2014

Sa võid teha vigu! Keegi ju peab.


Huvitaval kombel annab kogu inimkond andeks kassipojale, kes rullib lahti 200 m wc-paberit ja ei osuta selle kokkukorjamisel raudkindlalt mitte mingit abi. Isegi aastate pärast meenutatakse seda heldimusega. Ka seda, et ta pissib mõne külalise gucci kigade sisse või kraabib ära vanaperemehe lemmiktugitooli, aksepteeritakse käegalööva ohkega - Noh, juhtus!  Ka lapse käitumist tolereerime me seadusega ettenähtud  18-nda eluaastani üsna rahulikult. Ja siis korraga - PAHH - Vigade tegemine on keelatud! Vastutad sajaga! Algab elu, kus vahel isegi ei anta teist võimalust. Isegi kui antakse teine või koguni kolmas võimalus, siis viga, mida sa tegid, ei unusta keegi.
Teiste inimeste vigade ülesleidmine, täpsustamine, arvustamine, hukkamõistmine ja lahkamine on sama loomulik osa meie elust, kui omaenda vigade õigustamine. Olen kohanud isendeid, kes EI TEEGI kunagi vigu. Nad ongi täiuslikud. Nad teavad täpselt, kuidas maailmas asjad peavad käima. Õnneks on neid väga vähe. Kergendustundega saan tunnistada, et mina ei kuulu nende ridadesse.
Mina teen vigu. Suuri. Väikeseid. Kogemata. Pool-kogemata. On juhtunud pool(e)meelega tehtud vigu. Tunnistan. Aga sirgjooneliselt pahatahtlikut tegu vististi mitte.
Ja ma ka arvustan teisi inimesi. Nii nagu Sinagi, muideks. Reegline teen ma seda üldlevinul moel -  sarjatava seljataga. Piinlik on sellepärast. Aga kuna olen läbi ja lõhki arg inimene, siis ma ei talu konflikte, süüdistamist ja sõimu. Kahel korral elus olen ise karmide sõnade toel oma asju klaarinud. Siiamaani on vastik tunne.
Miks siis ometi on eksimused ja vead nii tolereerimatud, et neid ei saa andestada ja unustada?
Kas sellepärast et eksimusteta ja vigadeta ei saaks need EKSIMATUD  kuidagi välja paista?


Ma olen otsustanud et kuna teen ka edaspidi vigu ja eksin väga paljudes asjades, siis ma ei lase sellel  oma identiteediprobleemiks kujuneda. Ja soovitus sullegi, Kallis Sõber, kes sa viitsisid lõpuni lugeda - SA VÕID TEHA VIGU. KEEGI JU PEAB.

teisipäev, 6. mai 2014

Pöörane pärastlõuna Itaalia moodi


Selleks et Itaalias end täiesti koduselt tunda, tuleb kõrvale heita kõik oma padusaksalikud vaated plaanidest ja ajakavast. Itaalia ajamõõtmega harjumiseks läheb tarvis vähemalt 2-3 lähikontaktset tegevust tavaitaallastega. Väljasõit. Õhtusöök. Lennuki peale jõudmine. Jne. Mina hakkasin vist aega täielikult nautima alles kolmandal külaskäigul sinna kultuuriruumi. Vahemere moodi. Minna lastes.

Oli veniv laupäevane pärastlõuna väikeses külas nimega Montopoli, mis minu jaoks on Itaalia keskpunkt. Uniseks seda päeva tagantjärele enam nimetada ei saa. Ülipika hommikusöögi järel otsustati minna Farfa kloostrisse, et sealse käsitööpoodide tänava ühest keraamikapoest mulle uus õlikann hankida. Kinnisidee, mis vaevas mind saabumise päevast alates.

Teel Farfasse põikasime läbi Lucia miljonivaatega köögist, et juua tass kohvi. Niimoodi korraks. Kaheks tunniks. Vaade oli aus. Miljoniline. Orule. Teiselpool orgu klooster koos veel kättesaamatu käsitööpoodide tänavaga. Köögiaken võttis enda alla praktiliselt kogu köögi välisseina. Oli soe ja mõnusalt kärarikas. Kohvi ja sügavkülmast väljatoodud aeglaselt veniva limoncello uimas sain aru et autode seltskonda komplekteeritakse pidevalt ümber. Lakkamatult lisanduva rahva tõttu. Hetkeks varitses oht, et mind võidakse paigutada Lucia autosse, mida mu eestlasest sõbranna kutsus veerevaks kohvriks. Siiski istusin lõpuks täitsa autolaadsesse sõidukisse. Tundus uskumatu, et kogu see kahe tunni jooksul kogunenud kamp mahtus ära kolme tranduletti. Aga võibolla ei tulnudki kõik kaasa.

Igaljuhul algas sõit. Mäest alla, läbi oru, Farfa teeotsast mööda !!! Seltskond oli otsustanud et peavad mulle kindlasti näitama ühte varakristlikku kabelit, mille jäänukitest on tänapäeva vahenditega tehtud teatri-ja kontserdipaik. Aga minu uus õlikann??? Küll jõuab! Kuigi keegi autosviibijatest ei teadnud, kui kaua klooster avatud on. Ju siis jõuab.

Nii et siis jälle mäest üles, läbi järgmise oru, käänutades mäkke, üksiku kitse juurest paremale ja kolmanda oliivisalu järel vasakule ... tagurdades, vaieldes, vahetpidamata kahe kaotsiläinud auto juhtidele helistades, jõudsime lõpuks pärale. Teised autod saabusid üllatuslikult samal hetkel. Erinevatest suundadest. Kusjuures mööda teid, mida ma olin pidanud jalgradadeks. Veereva kohvri puhul muidugi iseenesestmõistetav, sest see oleks sisse mahtunud ka jalgväravast.


Aga paik oli maagiline. Peidusolev. Tasus sõita. Väga pieteeditundlikult oli allesolevate müüride külge metallkarkassi ja klaasseintega jäljendatud kabeli endisaegne kuju. Ainukeseks sakraalseks komponendiks lakooniline kivialtar. Teine kivialtar oli väljapool kirikut. Väidetavalt pärit ennekristlikust ajast. Paganlik. Miks kirikuisad olid otsustanud selle säilitada? Keegi ei mäleta.

Oli väga vaikne. Juudapuud õitsesid. Üle oru paistis massiivne kindlus. Isegi kolm autotäit itaallasi kõnelesid poolihääli. Aeg oli seal peatunud ammu enne metalli ja klaasi. Seisis praegugi.
See oli kolm aastat tagasi. Paar päeva peale palmipuude püha. Ma ei mäleta enam selle paiga nime. Olime seal vaevu pool tundi. Aga ma ei unusta seda kunagi.

Farfa kloostri käsitööpoed olid veel avatud. Ma sain oma õlikannu.

esmaspäev, 5. mai 2014

Pesunöörid, potitaimed ja kelmikad vanamehed


Kolm märksõna, mis meenutavad mulle alati esimest Itaalia reisi. Pesunöörid, potitaimed ja kelmikad vanamehed. Mitte et need oleks jätnud mingi sügava kultuurilisse elamuse või oleks ülemäära üllatanud aga nad on kuidagi üks osa Itaaliast, nagu roomaaegne arhitektuur või kätega kõnelevad kohalikud.

Lõunapoolsete maade olmekultuurist rääkides ei saa mitte kuidagi üle ega ümber pesunööridest, mis on tõmmatud uskumatutesse ja veel uskumatutesse kohtadesse. Häbitundeta. Iseenesestmõistetavatena. Meile arusaamatuna. Nii nad lehvivad, ripuvad ja sirguvad põhjamaise turisti randmekaamera rõõmuks. Alguses pildistad ahnelt, seejärel hakkad kurioossemaid kompositsioone valima ja umbes 183. kaadri juures jääd mõtlema et ... miks? Ei-ei, mitte et miks sina pildistad, vaid et miks nemad niimoodi pesu kuivatavad? Kas neil pole maja taga aias pesunööri kahe puu vahel? Pole neil kodus tõesti niipalju ruumi, et riided pesuresti peal sündsalt möödakäijate silme eest ära peita. Miks pagana pärast on vaja tõmmata see üle kitsa tänavavahe?
                               


Kas olematu pikkusega nöörijupp kolme froteerätikuga kahe terrakotapoti vahel on mingi meile arusaamatu kujunduselement?



















Ja siis täiesti ootamatult avastad sa keset katuseid väikese, küllap illegaalse penthaus-pesumaja.
Lehviv riigilipp  on seal raudselt seadusemeeste eksitamiseks, et nad märkaks pigem rahvustunnet, kui ebaseaduslikku kommertsettevõtet.


Sellele nähtusele on aga vaatamata kõigile kummalistele kujunduslikele teooriatele üsna lihtne seletus. Linnakorterid, millest paljud on oma müürid pärinud rooma-või keskajast, on kitsad, külmad ja niisked. Kui sul on õnnestunud sulanduda tavaitaallaste eludesse, saad teada, et toa kütmine rohkematele soojakraadidele kui +18 on sulaselge raiskamine ja paksud kivimüürid õhkavad endast ka peale aastatuhandepikkuseid päikeselisi päevi ikka veel niiskust ja rõskust. Panna sinna tubadesse oma pesu kuivama, on mõttetu, kui mitte mõeldamatu.
Nii et paraku pole need pesunäitused mitte teie silmailu jaoks, kallid turistid, vaid selleks et kuumadel suvepäevadel oleksid nendes tänavates pisutki niiskust, mis aitaks teil hingata :) Elagu rahvuslikud õhuniisutajad!

Niih, potitaimed. Neid on igal pool. Loendamatu hulk. Neid on kohtades, kuhu meie laiuskraadi mõistlk aiapidaja  neid eales ei paneks ja neist ei ole puudust ka kõige tagasihoidlikuma ukse juures või kehvakese hoovi sisemuses. Mõnikord on hoovike neid nii täis tipitud, et väledate itaallaste manööverdamine nende vahel on lausa nauditav vaatepilt. Aga ma pole kunagi näinud et keegi neid kastaks, juurde tooks, vahetaks, nende üle naabrinaisega arutleks. Need lihtsalt ON. Nagu värvilised kivistised. Ma ei usu ka, et keegi neid sealt tänavalt või trepinurgalt varastada võiks :)

Greccio kloostri välisseina nukal oli veel üks vaba koht lillepoti tarvis.
 

 
 Isegi kui muu silmaga hoomatav pole väga esteetiline, siis potililled PEAVAD olema .
 
 

Vaatamata mõttetule lootusele, et valgus murdub kõikide loogikaseaduste vastaselt alt üles, tuleb üritada ja üritada :) Võib-olla nad siiski kosuvad kitsas ja pimedas trepikäigus!
 
 
 
 
Jah, ja siis need kelmikad vanamehed. Nad varitsevad sind lillevanikutega rõdudelt. Viskavad sulle ihara pilgu oma kolmerattalist toiduainete-ekspressi kitsastesse tänavatesse juhtides. Kohendades elegantselt oma pleekinud kollast plastmassnokaga mütsi, hüüab see isend sulle midagi, millest sa aru ei saa aga  mis sunnib sind tissi püsti viskama ja kujutama ette et päevinäinud rihmikute asemel on sul jalas tulipunased stilettod ja fotoaparaadi lai rihm kaela ümber on hoopis mageveepärlitest külluslik vanik. Minu kodu-itaalia väikeses külas, keskväljaku ainukese jalgpallikohviku kolme päevinäinud plastlaua taga, istuvad alati mõned sellised "unistuste mehed". Kuigi ma ei saa kunagi nende rohkesõnalisest tervitusest aru, ei ole ma veel kordagi pidanud maksma ise oma hommikuse kuuma šokolaadi eest :)




 
 
Aga ma olen näinud ka neid kelmikaid vanamehi oma jõude koondamas, manades näole sügavtõsise  maski, põletavad nad hiiglasliku väligrilli peal viinamarjavääte ja oliivipuu kidaraid oksi, asetavad sütele suure võrgu ja vesiste suudega põhjamaised külalised ootavad nüüd pihve või ribisid, mida sinna siis peale peaks asetatama ja õhtusöögiks pakutama. Aga järgmisel hetkel venivad ootajate lootusrikkad näod igaüks eri suunda, sest köögiuksest astuvad reipalt välja kolm krapsakat vanameest, kätel suured kandikud ....saiaviiludega. Aukartustäratava pühalikkusega asuvad nad neid saiaviilakaid röstima. Lootus grill-lihale kustub koos viimaste sütega ja tegelikult maitseb ka soolaga üleraputatud ja oliiviõlli uputatud sai samuti väga hästi. Salajase kultuuriloo loengu käigus oma lauanaabrilt saan teada, et bruscetta ehk rõstitud  sai oliiviõliga on Itaalia suurtes peredes olnud läbi sajandite alatine, pahatihti ainuke kindel toidugrupp. Saia ja oliivõli oli ikka, isegi kui midagi muud endale lubada ei saanud. Austus selle põhitoiduainese vastu tõusis märkimisväärselt.
 
 
Jah, Itaalia on vastuolude maa aga tilkhaaval seda kultuuri (ka olmekultuuri) manustades, hakkad lõpuks ebaloogilistele asjadele tähendusi leidma. Ja harjud. Nagu ikka. 
 
 

laupäev, 3. mai 2014

Aeg

 

Aeg ei paranda midagi. See vaid õpetab sind elama koos valuga.

 

Selline elutarkus tuli hiljuti kuskilt internetisügavustest välja. Kui suur see tõde just on, jäägu igaühe enda otsustada. Aga mulle see meeldis. Rohkem kui tuntud tõde, et aeg parandab kõik haavad. Ei paranda.
Reeglina meile meeldib tunda end esmalt kannatajana, siis trotsijana, edasi juba võitlejana. Lõpuks me ütleme pateetiliselt:  "Mul oli kaks valikut: kas surra või võidelda. Mina valisin teise variandi!" Kui oleks valinud surma, siis ei saaks ju pärast oma valikute üle eriti arutleda! Või mis? Edulugudes peitubki hirmutav kogus klišeesid. Sest klišeed meile meeldivad. Need on kodused, tuntud, lohutavad. Teatud hetkeni.
Olen isegi öelnud. Olen isegi mõelnud. Tunnistan. Aga pidin jõudma keskikka, et aru saada : need tuntud elutõed ei ole minu jaoks! Ja kui ma lugesin juhuslikult kõnealust mõtet, mõistsin, et olengi õppinud elama koos valuga. Mitmetega.
Tänud, Aeg!