Jumalal ei ole aega

 Lugu sellest, et kõigil on kaks palet. Ka kõige parematel inimestel.

Proloog

 

Päikseline sügispäev tungis vaid laiguti läbi vana surnuaia puudevõrade ning peamiselt kumas padrikust läbi vaid kolletunud lehtede pronksine valgus. Kalmistul polnud juba ammu tehtud hooldusraiet ning põlispuude vahel vohas kuni kümneaastane võsa. Vaid vähesed hauad tundusid olevat kellegi jaoks tähtsad ning vargustest pääsenud raudristid olid tugevale gravitatsioonile alla andmas. Laguneva paekiviaia ääres, väravast mõnekümne sammu kaugusel oli vana tamm saanud mõned aastad tagasi välgutabamuse ning varisenud koos olulise osaga kiviaiast kalmistust väljapoole. Keegi polnud vaevunud seda ära koristama, kuigi tüvi oli vägev ja ainuüksi võraokstest oleks väiksem maja omale talvepuud saanud. Ilmselt sellepärast et puu oli terve oma elu kasvanud just surnuaia sees ning ebausu tõttu ei julenud keegi surnuaialt midagi koju viia. Tänu sellele langes kolmele hauale ja teerajale ere päikesevalgus nagu tellitult just selleks päevaks. Kahe hauaplatsi olukord polnud just kiita, aga niidetud oli vähemalt seal lokanud hein ja noored sirelivõrsed. Aiaäärne haud aga oli nende väheste väljavalitute seas, mis tundus kellelegi tähtis olevat. 4 valget lihtsat risti ei reetnud kuidagi, kelle viimne puhkepaik see on. Kaks suuremat ja 2 väiksemat , seisid nad seal nagu valves tinasõdurid, olles alles hiljuti saanud värske värvikihi. Üks täitsa uus, valge suur rist nõjatas veidi eemal vastu kiviaeda, oodates oma valvekorra algust. Hauaplatsi serva oli kaevatud uus auk, mida kõikide heade traditsioonide kohaselt vooderdasid haljad kuuseoksad. Kinnine kirst oli asetatud kahe tugeva tala peale haua kohale ja jämedad nöörid jooksid selle alt kahest kohast risti läbi. Kirst oli väga lihtne, tagasihoidliku drapeeringuga valge siidiga üle löödud. Kirstukaanel lebas üks pika varrega punane roos.

Matuselisi ei olnud palju, veidi üle 20 inimese ja mitte ühtegi last. Needki vähesed seisid väikseid kampasid moodustades üksteisest veidi eemal ning rääkisin sosinal. Kirstu peatsis seisis vaid üks inimene – mustas kallis ülikonnas noormees. Veidi eemal oli veel viisakates mustades ülikondades noori mehi, kes matuselistele võõrad olid. Noormees vaatas käekella ning siis tunnistas pikalt matuselisi ning küsis siis üsna rahuliku häälega:

·        Kas ootame nad ära?

·        Kui on võimalik?! Nad ei tohiks enam kaugel olla – vastas üks suur mees ebalevalt

Noormees vaikis edasi ja suunas pilgu taas roosile. Ühes kambas hakkas väike, keskealine naine ebamugavalt nihelema ning ringi vahtima ning kuigi ta püüdis oma häält tasandada, kõlas see siiski üsna kriiskavalt.

·        No ma ei tea, miks me ei tohtinud lilli tuua, see pole ju põletusmatus?! Nüüd siis ongi kääpal ainult see üks õnnetu roos. Nii inetu! Nii ebaviisakas! Perekond peaks ikka vähemalt pärja panema….- krigises ta ühe hingetõmbega ning samal ajal kui ta uueks tiraadiks õhku ahmis, sisistas tema selja taga seisev pikk ja vibalik noormees sosinal:

-       Lõpeta ära, ema…

Naine küll vaikis aga kõik nägid, kuidas ta huuled närviliselt edasi liikusid ja ta hääletult ikka edasi õiendas. Seda sinnamaani, kui kalmistuväravast jooksid ähkides sisse oodatud perekond. Viie punetavate nägudega inimeste pundi ees rühkis perepea, vahepeal 3 täpselt ühte nägu, aga erinevas vanuses tüdrukut ning lõpuks pereema, kelle seeliku pikkus oleks päevateema ja tema figuuriga rohkem kooskõlas võinud olla. Sisisev väike naine küünitas ülakeha koheselt läheneva pereema suunas ja too suunduski otsejoones tema juurde. Tütred taandusid vaikselt tagumistesse ridadesse ja püüdsid taskutest väljaõngitsetud mobiile varjata. Vaid perepea astus korraks kirstu juurde, surus maha vaadates mundris noormehe kätt ja pomises midagi arusaamatut nina alla. Seejärel liitus ta suure mehe kambaga.

Pereema ja väikese naise vahel arenes elav vestlus

-       Issake, no me läksime ju kõiksepealt kirikusse. Seal aga uksed lukus, Isegi käärkambri uks oli kinni. Siis mõtlesime et oleme vales kirikus ja siis vaatas Ain veelkord kutset ja seal polndki kirikut kirjas. – ähkis ta sosinal kiiresti sõbrannale kõrva

-       Kirikusse ???? No tõsiselt Tiina, mismõttes kirikusse …..- tõusis väikese naise hääl korraks liigagi kõrgeks, nii et kõikide pilgud temale pöördusid.

-        Nojah, ma ei tea ka mis me mõtlesime, aga….noh….ikkagi viisakas oleks ju olnud…kirikust ja …ärasaatmisega …ja …puha … - said ka pereemal sõnad lõpuks otsa ja ta vaatas maha. Väike naine aga see-eest jõllitas trotslikult kirstu juures seisvale noormehele otsa nagu oleks ta pilk tahtnud öelda „Ma ju ütlesin!!!“

See aga ei kõigutanud noormeest põrmugi. Ta vaatas korra seltskonnale tuimalt otsa ja siis taevasse, sest see ainuke valguslaik kalmistul oli samuti päikesevalguseta jäänud ning sai aru, et ei tea kust ilmunud vihmapilv on selle varjanud.

-        Tundub et kisub vihmaseks. Alustame ehk?!

Matuseseltskond oleks nagu saanud julgust ja uue, vabastava jututeema, sest ilmast oli ju alati viisakas rääkida.

-       Ilmateade lubas terve päeva laussadu, imelik et siiamaani hoidnud on

-        No ma ei tea, mina usun YRNO-t, seal näitas et alles õhtul hakkab siin sadama

-        Igaljuhul hakkab varsti sadama, hea et ma vihmavarju ikka kaasa võtsin! Kurat, ma jätsin selle ju autosse….

Ootamata ära vallapääsenud vada vaibumist, alustas noormees tasasel aga kindlal häälel rääkimist:

-        Ema ei armastanud kõnesid, ei pikki ega lühikesi. Kui oli võimalik, siis vältis ta neid igal võimalusel. Enamjaolt ta ei rääkinud ka ise pikalt, kui ehk mõnd lugu vestes. Üks tema lemmikumaid oli indiaani lugu , kus lõkke ääres istusid vana indiaanipealik ja tema lapselaps. Lapselaps tahtis teada, kuidas saada heaks inimeseks. Vanaisa rääkis sellepeale, et iga inimese sees elab kaks hunti – üks hea, lahke ja abivalmis, teine kuri, kade ja kättemaksuhimuline – ja nende huntide vahel käib pidev võitlus. Võidab aga see hunt, keda inimene rohkem toidab. Ja see on juba iga inimese enda valik, kumba hunti ta toidab.

Kõigile on teada, et minu ema toitis alati vaid head hunti. Ta ei saatnud kunagi hädasolijat oma lävelt tagasi, ei teinud kellelegi meelega kurja ega talunud ebaõiglust väiksema ja väetima vastu. Kui ta ka eksis vahel oma andega - noormees tegi pausi ja vaatas kaarega üle matuseliste, samas mitte kellelegi silma vaadates – üle tavapäraste piiride, siis mitte kunagi selleks, et kaitsta end, saada endale kasu või maksta kätte.

Seltskond hauaplatsi ümber tundis end silmanähtavalt ebamugavalt ning vaatas vaikides kinganinasid. Loba oli lakanud ning tundus et isegi tütarlapsed tagareas ei vaadanud enam oma telefone. Noormees viipas kerge käeliigutusega sõjaväelastele ja need alustasid vaikides kirstu hauda laskmisega. Suur mees matuseliste seast ja hilinenud pereema hakkasid rahutult nihelema ja justkui tahtsid midagi teha…öelda…

·        Seevastu olid inimesed ja saatus – jätkas noormees juba palju tugevama häälega – minu ema vastu rohkem kui üks kord ebaõiglased ning see pole siinviibijatele mingi uudis. Miks täna kirstukaas kinni jääb, teame me kõik.

Kirst jõudis haua põhja ning nöörid sahisesid mulda ning kuuseoksi kaasa kiskudes üles tagasi. Noormees vaatas matuselisi nii kivistunud pilguga et keegi ei julenud midagi öelda ega end liigutada. Tundus nagu oleks ta samal hetkel  igaühele sealviibijaist silma vaadanud. Kes julges vastu vaadata, tundis noore mehe silmades ära Nurga Anni põlevpruunid ning kõigest ja kõigist läbivaatavad silmad. Enamus muidugi ei söendanud seda teha vaid põrnitsesid igale poole tühjusesse, kiviaeda või puudevõradesse - peaasi et mitte haua otsas seisvale mehele silma vaadata. Keegi isegi ei tabanud seda hetke, kui noormees oli kummardunud üle kiviaia enda selja taga ning võtnud sealt korvi.

·        Ema ei murdnud oma eluajal mitte asjatult ühtegi lille, nagu te kõik teate. Ei põllult ega aiast, isegi mitte närtsinud õienuppu pojengipuhmast. Tema meelest pidi lill elama, kuni loodus talle jõudu ja toitu andis. Ometi leidus keegi, kes ei lubanud temal elada niikaua, kuni loodus annab.

Piinlikus olukorras ei olnud keegi tähele pannud, et pilved olid aina tihenenud ja seegi hele laik surnuaja puudesügavuses jäi aina süngemasse ja tumedamasse varju.

Noormees tõstis korvi üles ja kallutas selle tagurpidi haua kohale. Koos esimeste raskete vihmapiiskadega langes korvitäis tulipunased, varteteta roosinuppe hauda, kirstu kaanele. Vihmaga koos tõusnud tuuleiil lennutas ühe õie enne hauda kukkumist minema ja see maandus jalutsis olevale teerajale, just matuseliste ette. Nüüd kallas vihma juba oavarrest. Sekundi murdosa jooksul tundus nagu need inimesed oleksid justkui kivistunud. Siis aga pööras suur turd mees end kiirelt puu varju ja oksendas. Hilinenud perekonna emand oli katnud suu kätega ja karjus summutatult. Kriiskava häälega naine minestas.

  

1.peatükk

Ann tõstis poekoti rolleri korvi ja pani sealt võetud kiivri pähe. Ta vihkas kiivrit. Parema meelega ta seda ei oleks kandnudki aga seadus nõudis. Teda lohutas see, et kui ta suurelt teelt maha pöörab, peatab korraks oma sõiduriista, sõlmib kiivri lahti ja riputab leistangi külge. Oma kodutee metsavahel laseb ta rolleril end vahel madalamatel, vahel suurematel tuuridel edasi kanda ja naudib jahedat tuult näol ja juustes. Tänane varasügisene vihmatu soe õhtu tundus selliseks lõbusõiduks just ideaalne ja ta oli otsustanud korra alevis poes käia. Palju asju ta ei vajanud, oli harjunud vähesega ja seega piisas korvist, kuhu mahtus väiksem kilekott poekraami ja kokkulapatud sall juhuks kui kaelal hakkab külm. Poes oli olnud vähe rahvast – leekivpunase peaga nooruke poemüüja, keda tema isik eriti ei huvitanud, kuna ta oli siin alles uus ning polnud veel kõikide asjadega kursis. Kohaliku suurfarmi omanik, keda lihtsalt mingi külaklatš ei puudutanud ning kaks valvejoodikut poeesisel pingil, kelle keel ja meel olid juba piisavalt pehmed, et teda pigem kelmikate järelehüüetega kostitada, kui midagi mürgist öelda. Seega lükkas ta rolleri aleviteele kerge meelega ja rõõmustades, et varsti on jälle kodus.

Ka suurel teel oli liiklus hõredavõitu ning enne metsateele pööramist bussipeatuses kiivrit peast võttes ei näinud ta ühtegi autot kummaski suunas kihutamas ning seega nautis hetkeks pikkade tumedate kuuskede müüri võimsust kahel pool maanteed ja kiirelt pimenevat sügisest taevast. Tähed veel ei säranud ja kodutee, kuhu ta pöörama pidi, tundus pimeda, kummastava tunnelina teda kutsuvat. Ann vaatas minutit kümme seda tunnelit. Seal oli väga pime. Aga ta polnud kunagi pimedust kartnud ja see tee on talle olnud tuttav esimestest eluaastatest igal aastaajal ja iga ilmaga. Kerge ja soe tuulehoog lahustas ta pea imelikest mõtetest ja iseenda üle naerdes sidus ta kiivri parema leistangi külge ning lükkas rollerile hoo sisse. Sall jäi korvi lebama, sest vananaistesuve õhtu tundus olevat liigagi soe.

Alguses tundus metsatee kiiremate tuuride jaoks liiga pime ning kuni silmad pimedusega harjusid, podistas Anni roller aeglasel käigul. Tasapisi hakkasid teeäärsed põõsapuhmad tuttavat kuju võtma, taevas kuusemüüride kohal viskas teele juba kerget helki, tuul paitas naise põski, kaela, juukseid nagu mälestus kaugest lapsepõlvest, kui ema tuli õuest, käed veidi külmad ning libistas need naljapärast läbi köögilaua taga õppiva tüdruku juuste ning toppis vahel ka särgikaelusest sisse. Ta vingerdas moepärast kiunudes ema käte vahelt välja, kes teda samas naerdes hellikuks kutsudes kõditama hakkas ….ning lõpuks nad lõkerdasid juba kahekesi selles madala laega pliidisoojas köögis nagu plikakesed. Mälestusest väljudes paitas tuul endistviisi Anni kaela ja juukseid, kui ta soojale pliiditulele mõeldes masinale kiirust lisas ning pilgu juba päris helgele taevaviirule pea kohal suunas.

Korraga tundus talle et eespool teel välgatas laternavalguses mingi helk. Hetke pärast nägi Ann enda ees aegluubis edasi liikuvat rollerit ja end sellel istuvana ning veidi eespool külili vajumist samal hetkel, kui jahe sammal tema põse all andis aimu, et tema ja roller pole enam koos. Ann sai aru, mis oli juhtunud ja ka seda et ta on surnud. Tal ei olnud valus. Aga ta ei saanud sulgeda silmi….

 

 

Anni esimene mälestus oma imelikust andest oli tema kõige kohutavam mälestus. Ta oli kolmeteistaastane tüdruk, kui ühel sügisesel laupäeval väljus ta alevipoest ja hakkas jala kodu poole astuma. Muidugi oleks võinud mõne peatusevahe minna bussiga aga lähenedes bussipeatusele, otsustas ta seda mitte teha. Sinna oli kogunenud väike kamp tema koolikaaslasi, kes olid millegi üle liigagi elevil ning nende hääled valjenesid iga hetkega. Hääletoonid Annile ei meeldinud ja ta tundis juba ette, kuidas ees ootab midagi ebameeldivat. Koolis tuli tihtipeale ette et teda veidi kiusati, narritati ja nügiti. Sest ta oli teistmoodi, hoidis omaette ja oli teistest nutikam.

Arvates et seegi kord jääb kamba kätte tema, oli ta valmis juba üle tee minema aga siis märkas et neil oli juba ohver. See oli suurfarmi lüpsja autistist poeg. Päris saamatu ta polnud, seepärast elas ta oma emaga ja liikus ka iseseisvalt ringi. Ann oli teda tundnud lapsest saati ja temaga vahel ka üritanud suhelda. Kuigi ta polnud kunagi kindel, et see õnnestus. Poiss oli juba üle 20-ne, aga endistviisi lapsemeelne ning usalduslik. Kasvult suur ning toekas, polnud temast siiski enda kaitsjat ega enda eest seisjat. Ning nii ta siis seisis seal noorukite kamba ees, kes olid ta vastu bussipaviljoni tagaseina surunud ning sikutasid tal pükse maha. Poiss oli juba hirmust püksi lasknud ning püüdis ainult kätega pead varjates midagi öelda, aga need olid arusaamatud silbid, mitte sõnad. Ann suutis tõusva viha pärast eristada irvitamiste ja hüüdude seast vaid katkeid, et noored tahtsid näha kas poisil tõuseb ka või on see asi ainult hädade rahuldamiseks. Ta tormas kambale selja tagant raevukalt peale ja peksis seljakotiga valimatult paremale ja vasakule. Kamp tõmbas end ehmatusest lahku, sest keegi ei osanud nii ootamatut rünnakut oodata. Niimoodi sai Ann Poisil käest kinni haarata ja ta paviljonist välja sikutada. Ta lisas veelgi jõudu ja sammu et sealt kiiremini eemale pääseda. End kogunud kamp hakkas neile nilbusi ja ähvardusi järele hüüdma.

-        Minge-minge, tehke veel paar endasugust idikat!

-        Sobite hästi kokku, friigid!

Kõige suurem poiss kambast hakkas neile järele jooksma, sest tundus et talle ei mahtunud hinge nii lihtne lahendus, nagu ära jooksmine. Ann mäletas, et tema ähvardav hääl aina lähenes ning ta pidurdas järsult oma jooksu ning keeras end ringi. Tagaajaja põrkas praktiliselt vastu Anni ja astus siis paar sammu tagasi, sest nägu, mis tüdrukule pähe oli tulnud, oleks ka kõige julgemat meest ehmatanud. Anni nägu oli täiesti kaame, tundus nagu tüdruku tumedad silmad olid ainsad, mis seal olid. Ei nina, ei suu, ei juuksed, polnud enam olulised, vaid silmad, mis vaatasid korraga kõikidele kiusajatele korraga otsa ja samas ei kuhugi. Ann, kes oli alles teismeline, hakkas rääkima sellise häälega, mida ta isegi ära ei tundnud. See oli kume, kurgust tulev sügav hääl. Vana naise hääl.

-        Ma tean et te arvate et temasugused ei tunne midagi ja ei saa millestki aru. Aga kui tunnevad?! Aga kui mõistavad??? Mitte keegi ei tea, mis toimub nende peades ja hinges. Ma tahan – siinkohal ta hääl korra takerdus – ma tahan, et te kõik saaksite tunda, mida tähendab olla abitu, haige ja maailmast ära lõigatud. Ma soovin et te tunneksite, mis tähendab olla TEMA!

Ann haaras jälle Poisi käest ja sikutas ta endaga jooksma. Nad jooksid kuni küla lõppes ning tee keeras mäest alla alumiste põldude ja metsade poole. Nad keerasid teelt kõrvale ja läksid veel veidi edasi, kuni nad maantee pealt enam nähtavad polnud ning istusid siis männituka juures maha. Mõlemad hingeldasid. Poiss ei olnud üritanudki midagi öelda ning tundus nagu poleks tema suurtes pärani silmades ka enam küsimusi toimunu kohta. Võibolla polnud ka enam mälestust. Ta tundus väga rahulik, mida aga ei saanud öelda Anni kohta. Kuigi tüdruk oli keevalise loomuga, polnud tal kunagi sellist ärritust peale tulnud, kus ta oleks tahtnud ikka veel karjuda. Võttis tükk aega, kuni ta rahunes. Õnneks polnud tema kaaslasel kuhugi kiiret. Poiss lihtsalt istus ja silus ühe käega pehmet samblavaipa enda ümber. Ann hoidis ikka veel Poisi teisest käest kramplikult kinni. Alles nüüd märkas ta seda ja lasi lahti. Nagu vabandades paitas ta paar korda üle Poisi käe ning ütles siis rohkem iseendale kui Poisile:

-        Parem on, kui sa selle unustad. Nii on lihtsam.

Poiss ei vastanud. Ann vaatas tema poole ning sai aru, et teisel ongi ükskõik. Ükskõik ja külm. Poiss värises rohkem külmast kui hirmust. Märjaks pissitud püksid kleepusid vastu sääri ning märg sammal oli lisanud oma. Korraga tundis ka Ann, et tema tagumik on niiske ning hakkab külmetama. Ann tõusis otsustavalt ning sidus salli ümber oma märja püksitagumiku. Ta vaatas kella ning otsustas et mõistlikum on Poiss viia suurfarmi ema juurde, sest sel kellaajal on ta alles tööl. Kodus ei olnud teda keegi ootamas.

-        Tule nüüd. Lähme ema juurde.

Poiss hakkas kuulekalt tema järel vantsima ning vältides alevisisest teed, kus oleks veel kord vastiku kambaga kokku võinud puutuda, läks Ann teistpoolt männitukka põldudevahelist teed mööda. Põlluvahetee polnud veel vihmadest liiga ligaseks muutunud ning sellel oli mõnus pehme astuda, kõrvus tuulemüha ning lahkuvate hanede hüüe. Üle metsa, ilmselt aleviteelt, kostus õrnalt päästeameti auto sireen. Veidi aja pärast veel üks. Ja siis veel üks.

Kui Ann lõpuks koju jõudis, oli tema vihahoog lõplikult lahtunud, kuid see kurguhääl kumises peas edasi. Korra oli klomp veel kurku tõusnud, kui ta Poissi tema emale üle andis, aga ta ei pidanud vajalikuks intsidentist rääkida. Niikuinii poleks midagi muuta saanud, Poisi pilk ja mõte uitasid juba mingitel teistel radadel ning see oleks naisele ainult uut valu ja muret tekitanud

-        Leidsin ta alevi servalt, sealt , kus mets juba hakkab, tundus ära eksinud olevat. Tulime siit üle põllu, lootsingi et oled veel siin. Tundub et tal on väike õnnetus juhtunud. Ta vast ei uidanud kaua ringi, sai veel niimoodi märjana külma.

…oli ta Poisi emale öelnud. Too oli vabandanud et Ann pidi endale tüli tegema, aga tänas mitmeid kordi, silmis kurnatud pilk, sest ilmselt tuli ta seda tihti teha. Poiss kippus kodust ilma põhjuseta välja minema ning kui läks hästi, aitas keegi ta koju või tema juurde tagasi. Aga mitmeid kordi pidi ka otsinguid korraldama. Ja pärast rasket päeva suurfarmis polnud see kunagi lust ega lillepidu. Aga ta oli õnnelik, et täna just Ann poisi leidis. Tüdruk oli küll kummaline ja teistmoodi, kui teised lapsed, aga poisi vastu alati hea ja lahke.

Ann vaatas vana ja auväärset seinakella ja ehmatas nähes, et kell on juba kuus. Kogu see seiklus poisiga, tee suurfarmi ja pärast mööda põllu ja metsateid koju tulemine oli võtnud päris mitu tundi. Kiiresti hämarduv sügisõhtu polnud Annile muljet avaldanud, sest ta püüdis mõelda kõikidele ilusatele ja headele asjadele , mis pähe tulid, et seda tumedat viha ning omaenda kurguhäält peast välja tõrjuda. Nüüd on ta oma tegemistega ajahädas, sest ema jõuab varsti töölt ja kõik tavapärane on tegemata. Tuli pliidi alla, seakartulid keema, puud tuppa, ahju, tuli otsa. Ta hüüdis koera tuppa, andis talle süüa, patsutas sõpra moepärast, sest polnud aega ja kallas siis seakartulitelt vee ära. Õhtusöök! Kell oli juba 7, ema jõuab poole tunni pärast ju. Kiiresti korjas ta seakartulite hulgast paar peotäit ilusamaid välja ja jättis lauanurgale jahtuma. Viskas siis esikus omale määrdunud jopi selga, lükkas jalad kummikutesse ja aurava kartulipotiga lauta. Ta tampis kiirelt kartulid s-rauaga ämbris sodiks, lisas sinna paar kühvlitäit jahu ja veidi vett. Pani kanadele paar kulbitäit seda pehmet sööki ja hulganisti teri ning seale veidi veel veega lahjendatud lobi. Kallas veenõud täis, rookis sõnniku, viskas kiirelt uut põhku seale alla ja jooksis ülepeakaela tuppa. Küll ta homme teeb põhjalikumalt.

Köögis kooris ta kiiresti ja näppe kõrvetades ära alles jäetud kartulid , lõikas sektoriteks ja pani ahjupannile. Ohtralt soola, pipart, võid, mõned sardellid külmkapist samuti tükkideks ja lükkas panni ahju. Pliidituli oli laudas toimetamise peale peaaegu ära kustunud aga sütele visatud peenemad roikad võtsid veel tuld ja sinna pliidi ette vanale lüpsipingile ta istuma jäigi, sest kui jalad käed lõpetasid tegutsemise, tõusis päevane kurguhääl jälle talle pähe. Kust see oli tulnud. Kust talle üldse olid tulnud sellised sõnad pähe? Kuidas ta üldse midagi sellist oli julenud välja öelda?

Köögikell lõi kaheksa. Ann võpatas omaenda mõtetest lahti ning sai aru, et ema pole tavapärasel ajal koju jõudnud. Bussiga tulles oleks ta kell pool kaheksaks pidanud kodus olema. Ta vaatas köögiaknast välja sissesõidutee suunas. Päevavalguslamp maja otsal ning teine ukse ees andsid hoovile ja teele vaid veidi valgust ja maja ümber hõljuv sügisõhtu tundus siiski pime ja tontlik. Ann kattis laua kahele, nagu ikka, võttis välisukse kõrvalt pingilt oma seljakoti kooliasjadega ning istus köögilaua äärde, nii et ta nägi aknast sissesõiduteed. Ja jälle tõusis see hääl tema pähe, kuigi sõnad polnud enam arusaadavad, kumises see jätkuvalt kuskil kuklas. See oli niivõrd kõlav, et ta vaatas toas ringi, kas ka koer seda kuuleb aga too magas kerratõmbunult ahju ees , lastes ahjusuust tuleval soojusel oma vanu konte paitada. Ann vaatas ahjusuud ja mõistis et peaks püsti tõusma ja ahjuukse ning siibri kinni lükkama, et soa sisse jääks aga ta ei suutnud. Jalad olid kui tinast ja pea oli seda häält täis.

Ann ei saanud aru, kaua ta niimoodi seal istus, koolikott põlvedel käte vahel ja mida ta mõelnud oli, kui korraga lükkas ema ukse lahti ja torises rohkem nagu moe pärast punase kassiga, kes tema jalge vahelt kiiremini tuppa trügis.

-        Tere tüdrik. Mis sa istud niimoodi kangelt seal. Hakanud sööma, ma ei teadnud et niipalju hiljaks jään. Alevis oli liiklusõnnetus juhtunud, buss ei saanud meie teed mööda tulla, keeras ringiga. Õigemini läks majandi ringiga ja lubas mu pärast koju visata aga ma mõtlesin et saan jala kiiremini. Ann, kuuled mind või?! Laut on tehtud või? Kuule, miks sa ahju pole kinni pannud, söed puha jahtunud nüüd….

Kui Ann ikka tema poole tühja pilguga vaatas, läks ta laua juurde, ning vaatas tüdrukule üle laua otsa. Ema ilmumine vaatevälja äratas Anni tardumusest ja ta hakkas rabistades koolikoti lukku lahti kiskuma, et sealt õpikud ja vihikud välja võtta…

-        Mis liiklusõnnetus?

Sai Ann ema jutust lõpuks midagi aru.

-        Ja-jah, laut on tehtud. Toby on söönud, Sassi ei ole. Ahi, ja-jah, ahi, kohe panen kinni. Õhtusöök on pliidi ahjus. Mis kell on? Mis liiklusõnnetus?

Ann vaatas ehmunult ema poole. Ema oli juba ahju juures, lükkas siibri kinni ja sulges ahjusuu. Sasis korra seal magava koera kõrvade vahet, pöördus ta pliidi juurde ja võttis ahjust panni õhtusöögiga ning pani lauale. Istus siis Anni vastu ja hakkas endale ette tõstma.

-        Uhh, kõht on nii tühi, kell palju ja pikk jalutuskäik ka. Hea et sa sellise toeka toidu tegid. Seakartul, jah ?! Ahi ja või teeb imesid. Aa, liiklusõnnetus, midagi väga suurt ja koledat. 5 inimest sai viga, üks vist surnud . Rekkajuht oli saanud südamerikke või midagi ja bussipaviljoni sisse põrutanud. Tema vist sai kõige vähem viga aga mingid noored olid peatuses olnud kui rekka sinna sisse sõitis. Ega ma midagi täpset ei tea, rekka oli risti tee peal koos järelhaagisega, sellepärast buss meie poole sõita ei saanudki, seda üritati sealt ära koristada. Viga saanud lapsed olid juba ära viidud. Poe-Evi rääkis et meie oma kooli lapsed, sinu koolikaaslased olid seal olnud aga ta ei teadnud täpselt, kes. Kedagi ligi ei lastud, mitu päästeautot oli kohal, rekka vedas kütust, kardeti plahvatust, aga seda vist ei juhtunudki. Tõstan sulle ka? Sa ei ole ju veel söönud?

Ema tõstis pilgu Anni suunas. Ann oli käe kotti pistnud et vihikuid välja võtta. Midagi vedelat puutus ta sõrmedega kokku ja siis talle meenus et oli poest ploomimahla, kohupiima ja küpsised ostnud, et nädalavahetusel küpsisetorti teha. Bussipeatusest Poissi päästes oli ta kotiga neid vastikuid tegelasi peksnud ning ploomimahla pakk oli katki läinud. Ann võttis ettevaatlikult mahlast tilkuvad vihikud ja käe kotist ja asetas lauale.

-        Saare Jaanus 8-ndast, Saara ja Sandy Teeringid 7-ndast, Marek Metslang ja Artur Pelt 7-ndast. Kes neist surma sai?

Ta vaatas emale otsa ja sai aru, et seda oli öelnud seesama kurguhääl, mitte tema. Ema ei öelnud midagi. Ta kattis oma suu vasaku käe peopesaga. Ta silmades peegeldus vaid leppimine millegi paratamatuga ja tõusis laua äärest. Ann ei liigutanud end ikka veel. Ploomimahl vihikutelt ning käelt imbus vaikselt laudlinasse. Ta vaatas seda üha laienevat punakaspruuni plekki ning kogu liikumine toas tundus nagu aegluubis toimuvat. Ta nägi et ema läks köögipuhveti juurde, lükkas ülemisel riiulil olevad purgid eemale ja võttis tagumisest reast vana plekk-karbi. Ta võttis karbist näpuotsatäie mingit puru ja puistas selle teetassi. Pliidil olevas veekannus oli veel sooja vett ja ta soristas eriti aegluubis vett kruusi ja jättis tee Anni ette lauale tõmbama. Jälle pliidi juures kastis ta köögirätiku nurga veenõusse ja tuli sellega Anni juurde. Ema nihutas mahlast nõretavad vihikud eemale ning puhastas niiske rätikuga lapse käe kleepuvast mahlast.

-        Ma ei tea, kes surma sai. Keegi ei teadnud midagi täpsemalt, kedagi sündmuskohale ligi ei lastud. Ilmselt liigub palju jutte ja verisoone. Homme hindlasti tuleb keegi ka meile neid rääkima. Nüüd aga jood selle tee ära ning lähed magama.

-        Ema, mis see oli? See hääl? See polnud ju minu hääl…

-        Homme räägime. Homme on alati parem. Joo nüüd!

Ema lükkas tassi Annile lähemale ja kontrollis, kas puru oli põhja vajunud. Ann jõi seda üsna kibedat teed aga see oli isegi hea, see kuidagi silus kurku. Ta ei teadnudki, et kurk kuiv või külmetunud oleks. Alles nüüd sai aru, et igasugune soe vedelik leevendab seda arusaamatult tekkinud kurguvalu, isegi kui see on kibe.

 

 

2. peatükk

Ann ärkas läbi seina kostva jutuvada peale. Köögis polnud ilmselgelt ema üksi, keegi oli neil külas. Ta lamas veel mõned minutid ja püüdis eilseid sündmusi meenutada, aga kõik tundus kuidagi katkendlik, mitte järjekorras. Ta poleks üldse tahtnud voodist tõusta ja toast väljuda, aga tugevnev pissihäda sundis teda siiski end püsti hiivama. Öösärki kitli vastu vahetades peatus ta pilk seinakellal, see näitas keskpäevatundi. Ta oli 13 tundi jutti maganud. Tualetti minekuks pidi ta läbima köögi ning tal ei õnnestunud kuidagi külalisega kokkupuudet vältida. Kööki astudes lõppes parasjagu käsilolev jutuaine poolelt sõnalt ja suure kohvitassi taga istuv väike käbe mutike, Poe-Eevi, hüüdis liigagi kõrge häälega

-        Issand, mõtle, siit tulebki see õnnesärgis sündinu. Kullakene, küll sul ikka vedas eile ja sellele tohlakal ka. Mõtle kui te oleksite ikka veel seal bussiputkas olnud kui see reka sinna sisse põrutas. Ma nägin aknast et pärast poest lahkudes sa sinna läksid. Oh issand, mis ime sind ikka päästis, kullakene.

Ann vaatas talle üsna ehmunud pilgul otsa ja pomises nina alla et peab vetsu minema. Kiirustas köögist läbi rehealusesse, kuhu oli vannituba ehitatud ning istus potil tunduvalt kauem , kui üks pissihäda seda oleks nõudnud. Lõpuks tuli ema rehealusesse järele ja hüüdis läbi ukse

-        Kas sul on kõik korras? Tule nüüd tagasi kööki, ega Eevi enne ära ei lähe, kui on sinuga rääkida saanud. Tead ju teda küll.

-        Jajah, ma kohe. Jäin vist natuke tukkuma. Mis asja sa mulle eile juua andsid, et ma nii kaua magasin?`!’

-        Ah see on üks vanaema segu, une jaoks, väga kange. Kas magasid jutti, või olid öösel ka üleval?

-        Ei, täitsa jutti, kondid tunduvad kanged olevat nii pikast magamisest. Ma kohe tulen.

Ema läks ära ja Ann ajas end potilt püsti, tõmbas vett ning pani kraanivee jooksma. Kööki kostsid hääled nagu tegeleks Ann hammaste pesu ning muude hommikuste protseduuridega aga tegelikult vaatas tüdruk lihtsalt jooksvat vett ning viivitas. Lõpuks keeras ta kraani kinni, kuivatas täitsa kuivi käsi ja nägu käterätikuga ning astus kööki. Ema oli talle juba piimaga kohvi lauale pannud ning viilutas nüüd vorsti ning marineeritud kurki võileibade jaoks. Ann istus laua taha, Eevi vastu ning silmitses kohvitassi ning lauda. Ema oli laudlina ära vahetanud, ploomimahla plekki ei olnud, päike säras köögiaknast sisse, hilisõhtune pimedus ja tuules kõlkuv ja kriiksuv latern ei tekitanud õudu, Anni hääl oli samasugune nagu alati ning peaaegu miski ei meenutanud eilset päeva ning õhtut. Peaaegu mitte miski. Aga see oli vaid unelm, Eevi teiselpool lauda lihtalt kogus tuure ja kui Ann oli kohvitassi huultele tõstnud, pahvatas tema vada nagu tammi tagant pääsev vesi.

-        Mõtle jah, kõik need sinu sõbrad, kes seal olid, mina ei tea, mida on vaja seal putkas passida, kui just bussi ei oota ja vihma ei saja, muudkui passivad seal ja löövad aega surnuks, niimoodi need õnnetused tulevadki. Hea et sina sealt ruttu minema läksid, muidu oleksid ka lõpetanud nagu su sõbrad…

 

-        Nad ei ole mu sõbrad…

Jõudis Ann vahele öelda, aga Eevil oli sellest suhteliselt ükskõik. Ta jahvatas edasi

-        Ma ka ei tea täpselt , mismoodi see reka sinna sisse pani, ma ju tegin tööd ikkagi, pole mul aega aknal passida, aga kui see kärakas käis, siis mõtlesin küll et poe katus tuleb praegu kaela, maa värises, klaasid klirisesid, tead elu jooksis silme eest läbi. Andres, mu naabrimees oli parasjagu poes, talle tuli mõistus kõige kiiremini tagasi, helistas kohe kiirabisse või ma ei tea kuhu, igaljuhul tükk aega oli telefoni otsas. Kui rahvas hakkas kokku jooksma , siis ta muudkui rääkis edasi ja vehkis kätega et bussipeatuse ligi ei tohi minna, et lekib ja et on ohtlik ja lükkas kõik inimesed muudkui tagasi. Issand, mul oli tunne et läks terve igavik, kui politsei kohale jõudis, see meie konstaabel. Siis nad Andresega seal kahekesi sahmerdasid ja hoidsid inimesi eemal ja kui siis päästjad ja kiirabid kohale jõudsid, siis tõmmati lint ka ümber ja puha. See on seal praeguseni. Öösel viidi küll reka minema ja mingil moel on saepuru ja veega seal seda puhastatud aga ikka on kõik väga kole. Telliskivihunnik, verega üleni kaetud, või oli see õliga, mis auto tsisternist välja voolas…ei teagi, tee nüüd vahet, mõlemad tumedad vedelikud. Aga see laste veri, see jah on nagu kogu aeg silme ees.

Eevi tõmbas korra hinge ja ema lükkas talle võileivataldriku nina ette. Toidu nägemine rahustas naise veidi maha ja ta hammustas mehise suutäie vorstisaia marineeritud kurgiga

-        Ise marineerid jah?! Küll sa oled ikka kuldsete kätega naine, Marika, nii maitsvad kurgid. Retsepti ka jagad? Tead, ma võtan veel ühe, kui võib. Tänane hommik on kohe nii kiire olnud, pole aega olnud korralikult süüagi. Kuule, Ann, kas sa tundisid ikka hästi neid teisi lapsi, neid kes seal olid? Sõbrad sul noh.

-        Nad ei ole mu sõbrad, lihtsalt koolikaaslased, mõned minu klassist. Ma lihtsalt läksin sealt lüpsja poissi ära tooma, nad kiusasid vaesekest.

-        Mismoodi kiusasid???

-        No narritasid, mõnitasid… Mis neist sai? Kas nad said hirmsasti viga?

-        Ooooiiiii, sa siis ei teagi. Saara sai kohapeal surma, teised on haiglas. Mis täpselt, ei tea veel keegi. Keski pole veel haiglast tagasi tulnud ja uudiseid rääkinud. See kõige suurem poiss , Andrus vist, oli parasjagu poe taga, lunis nendelt joodikukaltsakatelt suitsu, tema ei saanud üldse pihta, aga kolm tükki on haiglas jah. Rekkajuhist ma ka ei tea, viidi minema, kuigi ma ei näinud et oleks vigastatud, konstaabel arvas et äkki tal oli mingi südamerike või midagi, miks ta niimoodi sirgel teel välja põrutas ja miks ta üldse nii kiiresti alevi vahel sõitis.

Eevi hakkas vaikselt aru saama, et Annilt suurt midagi välja ei pigista ning olles söönud võileivataldriku tühjaks, asutas ikka sama sõnaohtralt minekule. Ema läks teda uksele saatma. Veel mitu minutit kostus ukse vahelt seda vada, kuni ema lõpuks tuppa tagasi tuli ja küsis, kas ta teeb uued võileivad. Annil oli kõht hirmsasti tühi ja ta noogutas.

-        Ära võta seda poemuti juttu tõe pähe. Ta ju ütles ka et kedagi ligi ei lastud. Ja enamuse ta paneb oma peast ju alati juurde, tead ju küll.

-        Aga ma ju olin seal bussipeatuses, natuke enne õnnetust. Nad kiusasid jälle Poissi ning ma viisin ta sealt ära. Aga enne kui me läksime, ma manasin. Aga see polnudki nagu mina. See polnud minu hääl. Aahhh…

Anni käed hakkasid värsime, nii et ta pidi kohvitassi lauale asetama ning ta otsis ehmunult ema pilku, kes külmkapi juures toimetas.

-        See oli memme hääl. Ema, see oli memme hääl! Aga ma ei tea milline oli memme hääl! Ma olin ju beebi kui ta suri. Ema???

Ema pani võileivataldriku lauale ja võttis aeglaselt teisele poole lauda istet. Oli näha, et ta otsis sõnu, mida ehmunud tütrele öelda aga ei leidnud neid õigeid. Ta viivitas nii kaua kui sai ning alustas siis ääriveeri, sest nägi, kuidas Anni hingamine aina kiiremaks läheb ning vastamata jätta ei saa.

-        Vanaema oli manajanaine. Mõned nimetasid teda ka nõiaks. Ja tema vanaema oli samasugune. See anne on käinud meie pere naiselt naisele üle põlve. Mina seda ei saanud. Aga kui sa sündisid, võttis memme su oma kätele ja hoidis sind süles ning laulis sulle igal momendil, kui olid ärkvel. Niikaua kuni ta suri. Sa olid siis üheksa kuune.

-        Laulis? Mis laule?

-        Igasuguseid. Vanu. Mõnikord olid need rohkem nagu ümisemine. Aga tänu nendele lauludele ei nutnud sa beebina kunagi. Tegelikult, ka peale memme surma sa ei nutnud. Sa muutusid virilaks ainult siis kui su vennad tulid siia isa juurde külla.

-        Kas ma ei meeldinud neile juba beebina?

-        Kas nüüd just ei meeldinud, aga nad olid ju oma ema mõju alla, iga päeva said kuulda, kuidas mina ja sina nendelt nende isa ära võtsime ja väga halvad oleme. Ja et memm pani isale sõnad peale, et mulle mees saada jne. Vaesed poisid ei teadnudki muud varianti sellest loost ja elasid selle järgi.

-        Siiamaani ju elavad selle järgi.

-        Ahh, las ollab. Igaüks elab, nagu oskab…

Sellise fraasiga lõpetas ema tavaliselt kõnelused, mida ta ei soovinud edasi pidada. Lapsena tundus Annile, et see on nagu allaandmine või leppimine , ja ta pidas seda ema nõrgaks küljeks. Vanemana hakkas ta aga seda mõistma. Siis kui sai aru, et kõiki võitlusi pole mõtet pidada.

 

Jätkub...

(võib-olla)