Folgi paralleelmaailm - STAAP

Ilmselt pole folgi puhul mingi ime siin-seal toimuvad paralleelsed peod, kogunemised ja olengud. Folgil ju kohtutakse sõpradega, soetatakse uusi sõpru ja mis seal salata- pidutsetakse ka enne ja pärast kohtumist täiesti võõrasteks jäävate inimestega. Folkloor ongi ju rahvakunst – rahvas moodustub inimestest.

Kui ma olin noor õppur või tudeng, polnud mul kunagi raha osta folgi passi- seega valisin hoolega, millistele kontserditele ma pileti ostan, milliseid kuulan vastasoleva nõlva pealt. Küpsemas eas kui folgipass taskus, jõudsin ma umbes sama paljudele kontserditele. Miks? No esiteks tuli läbida kontserdpaigale viiv takistusriba, mis reaalselt koosnes ettejuhtuvatest suurtest sõpradest, headest tuttavatest ja inimestest, kellega pikalt rääkisid ja pärast pikalt mõtlesid, et kes see nüüd oli .... Teekonnale jäi ka toidutänav  - mina kui töökas inimene pean kogu aeg töötama...ja söömine on ometi ainuke töö, mis toidab. Noh ja mõnikord väsis ka jalg lihtsalt ära ....

Folgiplatsidel toimuva melu kiuste tekkis minu tutvuskonnal ühel aastal omalaadne paralleluniversum, millest siiani paljud nostalgiliselt räägivad, mõned itsitades ja muiates omaette meenutavad  ja osad inimesed igaks juhuks mäletada ei taha.

Nimelt toimus ühes ontlikus näputöö töökojas ühe folgi esimesel päeval täiesti rahvakunsti mittepuutuv istumine alapealkirjaga „Karu matused“ . Temaatikal ja sisul mitte peatudes selgus, et enam-vähem  kõigil koosviibijatel oli olemas forgipääse, siis otsustati pärast istumist suunduda kultuurilainele...aga lauale jäi üht-teist maha. Paarist arglikust ettepanekust, et no kuidas me ometi hää kraami raisku laseme, tekkis traditsioon, et vihma, väsimuse, kontserprogrammi lõppedes või lihtsalt ettepaneku laekumise korral marssis mingi seltkond sinna katusealusesse ja pidu jätkus. Enamjaolt hommikutundideni. Omad, omade sõbrad ja sugulased, leitud uued tutvused, „keegi-haakis-end-külge“ stiilis kodanikud ja teised istusid sõbralikult improviseeritud istmetel vahetevahel kitsaksjäävas ruumis ning suhtlesid. Mis teemade? Keegi enam ei mäleta, aga igaljuhul oli pidevalt lõbus. Kui väga kitsaks kiskus, saadeti mõni noorempoolnde meestrahvas üle hoovi poodi, piduõli juurde tooma ( mitte et piduõli põhiline oleks olnud, aga kitsaks läks, noh ...saate ju aru) Ühel sellisel juhtumil olime juba tükk aega tunnetanud lokkavat ruumikust, küsiti esimene arglik küsimus : Kas keegi tunneb seda poissi, kes „rublase ringiga“ poodi saadeti. Ja nagu sellest veel vähe oleks, et keegi ei tunnistanud teda omaks, ei mäletatud enam isegi, kuidas ta välja nägi. Iseenda üle võllanalju heites sai algatatud uus rublane ring, kui tualetist naases üks seltskonna liige, kes avaldas arvamust, et äkki see kes poodi läks, tuli koos temaga kaasa. Pannes panuseid inimloomuse ausamale poolele, jäime ootele. Usk tasus end ära, noormees naases, tuues peamiselt kaasa siiski rohkem kergendustunnet kui kesvamärjukest . Poes oli lihtsalt pikk järjekord 😊

Katusealuse ruumi ajutiseks nimetuseks sai omade vahel STAAP. Selles nimepanekus ei olnud kübetki pahatahtlikku soovi kaaperdada Folfistaabi identiteeti aga mõnel korral kindlasti tekitas see väikest segadust. Ühe karmi vihmahoo ajal suuremat sorti umbrella all seistes ja lõdisedes helistasime läbi staabi püsikundesid. Kuna muusika on ju vali ja pikalt rääkida ei saa, sai telefoni hüütud sellised tähtsad märksõnad nagu: Staabis! Poole tunni pärast! Külmarohi ja kiluvõileivad!  Sama umbrella all seisva Folgi vabatahtliku silmad lõid lootusest särama ...aga ma kujutan ette kuidas ta pettus, kui päris-staabis poole tunni pärast teda kilu ja konjak ei oodanud. Mis teha - elu.

Ja seadust sai ka pisut rikutud, aga noh, ainult hästi pisut. Vahel kui staabis juhtus tumedamat veini või konjakit üle jääma ja kohe-kohe algas kontsert, kuhu ilmtingimata pidi minema (me olime siiski lõppkokkuvõttes väga kultuursed kodanikud) siis sai tumadem jook villitud Aura vee sinistesse pudelitesse ja neid viibutasid näppude vahel silmnähtavalt ontlikuma välimusega seltskonnaliikmed, kui folgialale siseneti. Turvamehed nendel aastatel veel veepudeleid üle ei nuusutanud. Aga kordan igaks juhuks üle, tegemist ei olnud kuritegevusega kasu lõikamise, vaid ainult enda tarbeks ja toiduainete mitte raiskamise üllal eesmärgil.

Tihti juhtus, et staap alustas tegevust juba mitu tundi enne Folgi esimesi kontserdihelisid, sest kõik juba teadsid, et staabi omanik (see tähendab et mina) parkisin neljapäeva hommikul auto staabi ette  ja jõudsin esimest korda koju esmaspäeva pärastlõunal. Staap toimetas (erinevalt Folgi staabist) ööpäevaringselt. Staabis ka magati. Seal oli üks diivan ja mõned porolonid. Olid püsiööbijad, keda ma ise lahke käega kutsusin, aga oli ka selliseid, kelle päritolule pidi hommikul pikalt mõtlema. Aga nagu rahvatarkus Ameerika-mandrilt ütleb, et mis juhtus Las Vegases, see jääb Las-Vegasesse, siis kõike, misa Staabis juhtus, on parem mitte trükimustana paista lasta. Need, kes end seda lugedes osalisena tundsid, nendele suured tervitused idapiirilt!

Ja pealegi...Valestaap lõpetas, Folk ja päris-staap jäid. Elagu Folk!

2019

Ajalehele "Sakala"