Kokkulepete kunst

Tegelikult ma ei tahtnud veel üleüldse emaks saada , kuigi ette tiksus 25. aasta. Mitte veel. Hetkel oli elu ka selline, et tööd ei olnud, raha ei olnud, isegi isiklikku tuba polnud, mehest rääkimata. Tehnilistesse üksikasjadesse laskumata oli olukord kujunenud lapsesaamiseks ilmvõimatuks. Aga ta tuli. 26 tundi surmalähedast kogemust nii mulle kui talle. 4,6 kilogrammi puhast „õnne“. Sel hetkel ma ei tundnud ei ülevoolavat emaarmastust, ega sügavat hardust. See kõik tuli aastatega hiljem, kuid pean möönma, et ilma ülevoolavuseta. Jah, mina olen see ema, kes julgeb öelda: On olnud hetki, kus ma olen kujutanud ette elu ilma oma lapseta (vastukaaluks üldlevinud õhkele: ma ei kujuta enam ette elu ilma temata!)

Mulle ei meeldi lasteraamatud-jutud, nukuteater, tsirkus ega loomaaed. Raamatuid ma sundisin end talle unejutuks lugema. Päristeatrisse viisin ta esmakordselt 7-aastaselt ja sealtmaalt ei meeldinud tallegi enam see laste-värk. Lastetükid, tsirkused ja loomaaed ... õnneks on olemas lasteaed, kool ja vanaisa. Mina ei pidanud seda jama kaasa tegema.

Ma pole traditsiooniline ema. Mul puudub vajadus pidevalt teada, kus mu laps on ja millega ta tegeleb, kellega ta koos on, kas tal on müts peas, kõht täis jne jne. Ma magan rahulikku und sestsaadik, kui ta hakkas sõpradega väljas käima ning ma ei kanna kõiki maailma lapsevanemate muresid enda õlgadel. Huviringid, hobid, sõbrad - need on rohkem nagu tema mure. No ta proovis mõnda asja, ei istunud. Halva lapsevanemana ma ka ei sundinud. 8-nda klassi alguses ta ütles et tahab minna Kunstikooli. Läkski. Lõpetaski. Ebasobilikke sõpru ma pole täheldanud, ma muidugi pole ka kontrollinud.

Paljud mu sõbrad ja tuttavad on öelnud, et mis sa ajad lolli juttu, sa oled väga hea ema. Vaata, kuidas sa poisi eest hoolitsed. Seda küll, aga ma hoolitsen kõikide elusolendite eest, kes mulle usaldatakse või kelle ma oma hoole alla võtan. Kassipoeg, koer, laps, vanainimene...vahet pole, ma olen hoolitseva loomuga...mis ei tähenda et ma olen sündinud EMA. Seda ma pole. Hetkedel, mil ta mul kopsu üle maksa ajab, ütlen ma ikka – kasva suureks, hakka oma elu elama, mine kodust ära! Gümnaasiumi lõpp terendab, ilmselt juhtub see kohe-kohe...ja kas teate, mul ei ole kahju. Ma seon hea meelega põllepaelad lahti ja saadan ta teele. Sest ma tean, et päris elu pole talle võõras, ma pole seda tema eest varjanud.

Ütleme siis nii, et minu emaks kasvamine on olnud kokkulepete kunsti õpetamine lapsele juba tema varases lapseeas. No hästi, esimesed 3 eluaastat, kui ta iga öö arutult karjus ja ei maganud ning mitte mingeid kokkuleppeid ei õnnestunud saavutada, siis ikka oli minupoolseid hüsteerilisi appikarjeid. Oli ka ninnutamist-nunnutamist, et ta kuidagi vait jääks. Aga siis saabus õndsus. Kolmandal eluaastal hakkas ta aru saama, mida ma temalt ootan. Jah, kokkulepped on olnud minu süsteemivaba kasvatusmeetod :

• Juss, ema on peale tööd väsinud, ma magan oma toas tund aega, kas sa saad iseseisvalt mängitud ja multikat niikaua vaadatud, aja mind üles, kui kõht tühjaks läheb. Toimis suurepäraselt.

• Juss, kui sa ei topi autode väljalasketorudesse kive, ei vääna autode numbrimärke kõveraks ega viruta onu mersedeselt märki ära, siis ostan sulle uue mänguauto – ei toiminud.

• Ma luban sul minna sõpradega välja, kui sul on telefon sisse lülitatud ja ma tean, millal sa tuled. Usaldan su tegemisi...esimese kõneni politseilt. Siis on usaldus otsas. Kõnet politseilt pole tulnud (laps saab kohe 20) Ei mingeid pikki ja tüütuid selgitustöid asjadest, mida ei tohi teha, mis on ebatervislik või ohtlik, ülekuulamisi või nuhkimisi. Kõik toimis.

• Juss, kui hinded ei parane, võtan ma arvuti toitejuhtme ära. Peagi sai selgeks, et on olemas legod, jalgratas ja mets. Ultimaatumid ei toiminud ühelgi korral. Toimisid aga kokkulepped Jussi, õpetaja ja minu vahel.

Otse loomulikult ei pea alati kõik kokkulepped vett...mis parata. Ka minupoolselt. See ongi elu, mida tegelikult pole mõtet ka väikelapse eest varjata. Võib ju alati öelda, et ei tasu lastelt võtta nende lapsepõlve, aga ma ei tunne , et oleksin seda teinud. Lihtsalt ma ei suutnud end 100 % maha suruda sellepärast, et tema on laps. Kui ikka kõik on s---ti, siis nii me sellest rääkisime. Kui oli hästi, tundsime sellest täiel rinnal mõnu.

Mäletan, kuidas puhkasime ükskord koos Narva-Jõesuus ühes SPA-s. Ta oli 11 või 12 aastane. Ühel hommikul ärkasin kell 5, last toas polnud....helistasin tema telefonile, see helises tema padja all. Ei osanud midagi karta, riietusin ja läksin teda otsima. Receptionis ei teadnud tütarlaps muud, kui et jah, üks väike poiss läks siit mõnda aega tagasi mööda, välja. Ma siis küsisin, et kas see on temaarust normaalne , kui päikesetõusul lahkub hotellist väike laps ilma saatjata...vastust ma muidugi ei saanud. Kuna mul ju puudub emanärv ja mulle ei tulnud pähegi paanitsema hakata, siis mõtlesin et kuhu ta ikka minna võis kui et mere äärde. Ja seal ta loomulikult oli, riided ja käterätt ilusti pingil, hüppas suurtesse laintesse. Sest ta oli ärganud ja näinud, et tuul ajab suuri laineid randa ning nendesse hüppamine on nii äge. Ma küsisin, et kas ta ei tulnud selle peale, et mind üles ajada või oodata, kuni ma ärkan ja tulla normaalsel ajal randa. Aga ema, ütles ta, sa magasid nii rahulikult ja saad ju niigi vähe magada, ma ei tahtnud sind äratada. Ja hommikul...noh siis on siin liiga palju inimesi. Mõtle, kui mõnus praegu on. Argumenteeritud ja mõistlik. Järgmisel hommikul tulime koos kell 5 randa ja siis läksime tagasi magama. Hommikusöögi magasimegi sisse. Aga meie elus polegi peamine rutiin. Nagu ema, nõnda poeg – ebatäiuslik :)

Kolmeaastasest saati olen lapsele selgitanud, et meie pere , need olemegi meie kahekesi, mis sest et üks on suur ja teine väike. Kui me üksteisega arvestame, siis saame alati hakkama. Tema pole tähtsam kui mina ja mina pole olulisem kui tema. Me oleme üksteisele tähtsad. Kusjuures vajadust selle selgituse järele pole enam ammu. Kui me vahel tülitseme, tuleb tema andeks paluma. Kui ma sõpradega välja lähen, helistab tema, et millal ma koju tulen. Mu sõbrad ütlevad, et mul on hea laps . Kuidas see minusugusega juhtus ... ausõna, mina pole süüdi!

Täna õhtul täitsime koos tema avalduse sõjaväkke võtmiseks. Mul ei ole kahju lahti lasta. Mul on hea meel, et ta on SUUR.

Lugu raamatusse "Emaduse ilu ja valu"

Pilgrim, 2018