Naasama ving

Naasama ving ehk trammis ei saa olla graatsiline.

Olen piisavalt kaua olnud opakalt õnnelik ja vastikult positiive, nii et olete ehk juba unustanud minu iroonilise poole.

Seega...tänased mõtted 20-minutilisel trammisõidul on teie lahkel loal siin...

Trammisõitja ei saa olla graatsiline. Vähemalt talvel. Kuidas riietusin, liikusin ja tundsin end enne üliõpilasstaatust? Viskasin toas kerge jope selga, haarasin kõik vajalikud ja vahel ka igaks juhuks ebavajalikud kotid ja esemed näppu ning lennutasin need lihtsalt auto tagapingile. Ok, talvel tõmbasin vahel kapuutsi pähe ja panin jopehõlmad kinni, kui oli vaja autot lumest puhastada. Selleks ajaks oli autos juba arvestatav soojus kui sisse istusin ning lehvitasin hõlmad jälle laiali. Ja läksin, lendasin suisa , ma ütleks. Tänav oli ikka lumest mingil moel lahti lükatud ju.

Aga nüüd algab iga hommik vaidlusest iseendaga - kas tõusta pool tundi varem üles, et teha soeng, või mitte?! Harjumuste jõud on suur ning tõusen pool tundi varem. Verdtilkuva südamega surun mütsi värskelt koolutatud lokkidele. Kotti kokku pannes vaatan hoolega, et raamatute ja konspektide vahele jääks paras ruum piimapaki ja munakarbi tarbeks. Arvutit vajavatel päevadel surun raske ohkega kotti ka eraldi poekoti.

Ja siis lähen, trammipeatuse poole, kuhu on umbes 800 meetrit. Ja rühin, mööda üherajalist sõiduteed, sest kõnniteid ei ole vaevutud lahti lükkama ja kui mõni korralik majahaldaja on seda teinud, siis lumesahk on sinna pääsemise ilmtingimata kinni lükanud. Mõnikord lõpeb lahtilükatud rada lihtsalt ära, nagu noaga lõigatult. Seisan ja mõtlen kas hüpata või sumada. Aga noh, liikumine , see on elu , ning lõpuks seisan trammipeatuses, mütsi serv härmas, higi voolamas mööda selgroogu trussikute poole. Tuul tõmbab ja hetkega hakkab külm. Trammis on sisekliimaga 2 varianti - kas külmem kui õues või sulatab pingi kõrval olev radiaator sukapüksid säärekarvade külge. Prillid löövad uduseks, valideerin käsikaudu oma pileti ning koban vaba pingini. Uhh...uue väljakutseni on 20 minutit hingetõmbapausi.

Kui veab, siis pole trammis ühtegi haisvat pompši (veab harva) ja eriti tore on kui trammi siseneb mõni lapsega isik. Siis on vähemalt mõnus jälgida , kuidas piinlikult punastav noor ema püüab jonnivat last rahustada või vanaema vastab lapselapse lõpututele küsimustele stoilise rahuga- "ma ei tea!" . Enamjaolt aga ümbritseb mind bluetooth-zombide maailm. Moodsad kõrvatropid aga miskipärast ei too inimestele rõõmu. Mitte keegi ei naerata, ei jõnksuta puusa muusika taktis ega ümise kaasa. Peab uurima, kas äkki nende kõrvaklappidel on mingi kõrvaltoime, mis paralüseerib näolihased ?! Vahel ma siiski taban mõne kummastava pilgu minu pihta, kui ma kotist raamatu võtan ja lugema hakkan. Enamjaolt on ju see viimane 10 lk kohustuslikust peatükist jäänud lugemata. Mõnikord ma lihtsalt magan.

Sihtkohta jõudes ja trammist väljudes tõmbab lumesopa all olev jää mul korraks jalad alt aga pole hullu - püsin.

Lõpuks ometi saan ülikooli suurest uksest sisse. Tirin mütsi peast, annan ära jope ja tunnen end jälle inimesena. Väldin peegleid, sest talvised mütsisoengud ei soodusta vaimse tervise heaolu.

Ülejäänud päeva tõrjun enda peast mõtet tagasiteest koju ja arvutan, et kuidas ma saaksin iga kuu kokku hoida 90 eurot et osta majatagusesse parklasse kuupilet.

Ma ei ole ühiskondliku transpordi inimene , no ei ole.

Tahan Itaaliasse!

Vihkan lund, vihkan mütse!

Aga tõusen ikka pool tundi varem...