Kollased õhtud,
mis jäid meie vahele.
Näpatud aega ei pannud me tähele
Õnn oli lokkavas, pleekinud rohus,
tühjenend rannas
Õnn oli selles,
et kord jõudsid pärale,
näpatud ajas, mis jäi meile kahele.
Laternapostide valgusevihus,
kollaste lehtede lummavas sajus.
Õnn oli sõnumis,
sammudes trepil,
muljutud patjades,
kortsunud tekis.
Kollaste õhtute sõnakas vaikuses,
talvele kaotatud,
näpatud hetkedes.
2024
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar