Toolse linnus ja Jaanus

 Toolse linnus ja Jaanus

                            Foto Aivo Oblikas

Jaanus oli oma lapsesammudega jõudnud Toolse linnuse juurde  retke teise päeva õhtuks. 

"Mine mööda mere äärt, ära proovi otse minna, otse eksid laande ja seal on soed. Soed mere äärde ei tule. Mine niikaua kuni mõni suitsuga tare ette tuleb, mere ääres on ehk veel neid..." 

oli ema enne unne vajumist öelnud. Nad kõik vajusid lõpuks unne - ema, isa, nänn, taat, vanem õde ja kui väike veli oma vibuhällis enam häält ei teinud, ei osanud Jaanus oma 5-aastase peaga muud teha kui mööda mere äärt astuma hakata. Must surm oli lõpuks ka nende tarre jõudnud. 

Taat ütles et katk tuli musta kitsena, aga Jaanus arvas et taadil olid selleks ajaks juba nägemused, kui kitsehabeme ja musta kasukaga mõisa kubjas tuli tarre mõisa abilisi otsima. Kubjas oli pea tare ukse vahelt sisse pistnud ja näinud palju lamavaid haigeid, midagi öelnud ja kohe kiirelt lahkunud. Ju siis taat teda katkuks pidaski, aga katk oli selleks ajaks võtnud juba nänni ja suurema õe. 

Nüüd siis astus Jaanus külmast lõdisedes mere äärest kerkiva musta kindluse lagunenud müüride poole ja tundis kuidas jõud jalgadest kaduma hakkab. Jalge all krabisesid hahetanud ja külmast võetud rohulibled ning rannataimed ning üle taeva oli selge-selge, mis tähendas et läheb veel külmemaks. Kodust varnast võetud õe lambanahkne kasukas, mis tundus alguses hea mõte olevat, oli eelmise päeva lörtsisajust läbivettinuna nii raskeks muutunud, et Jaanuse väiksed õlad seda enam kanda ei jõudnud ja seljas oligi tal ainult mõned linased hamed, mis ta kiiruga üksteise peale oli tõmmanud. Jaanus istus külmunud mättale ning jäi linnuse kurjakuulutavat kogu vaatama. 

Sellest kantsist oli taat rääkinud hirmutavaid ja põnevaid mereröövlilugusid, ainumas allesjäänud silm ahjusuu valguses kelmikalt helklemas ja naerukurd kavalalt suunurgas. Enne suurt sõda ja varemalgi ajal olla linnus olnud tähtis ja tugev kants. Akendest olla välja piilunud valgus ja müüriservadel kõndinud tunnimehed. Kõike seda selleks, et merelt tulevaid röövleid kiirelt märgata . Ning siis need põnevad taplused ja reetmised ja salapärased surmajuhtumid....ema pidi tihtilugu vahele segama, et poisi pea päris hulluks ei läheks. 

Praegu ei suutnud poiss aga sellele pimedale ning tühjale varemele sellist elu sisse mõelda ning ta viskas end seliti, et uurida üle taeva jooksvat linnuteed. Vahel oli linnutee olnud nagu tuline valgusjutt, vahel nagu pilv, täna aga oleks nagu lahkunute hinged koondunud ümber kuusepuu. Taat rääkis ikka et kui end selgel ööl maa peale seliti visata ja linnuteed väga-väga tähelepanelikult vaadata, siis säravad sealt vastu kallite kadunute hingetähed ja sa leiad need kergesti üle, sest nad helgivad säravamalt kui teised. 

Jaanus kissitas silmi, et pilti teravamaks saada ja talle tunduski et siin-seal sillerdas mõni täht teistest selgemalt. Ta püüdis neile nimesid anda : isa, nänn, õde Mai, väike veli, kellel veel nimegi polnud, ema....ja siis korraga säras üks täht teistest tunduvalt heledamalt- täpselt nagu vanaisa ainus silm ahjusuu valguses mõnusal talveõhtul...ja siis samas kõrval kohe teine ka, täpselt kõrvuti säras kaks tähte. 

Jaanus naeratas, sest ta oli kindel, et taat oli leidnud üles oma teise, nooruses pootshaagi otsa kukkudes kaotatud silma ja need kaks nüüd narritavad teda .... sest see teine ere täht, see ei saanud ju olla tema , Jaanus, tema oli ju siin maa peal veel, teda must surm polnud võtnud..... 

Korraga tundis Jaanus et tal ei ole enam üldse külm, ta oleks justkui lamanud soojal kodusel asemel, lambanahk külje all ja ahju lämmi värelus toas. Ta pööras pead, nägi ühel pool metsa, teisel pool linnuse mustavat kujutist ning peakohal säravat linnuteed. Nii hea oli olla. Pehme, soe lumi hakkas vaikselt ta peale langema. 

Hommikuhakul sammusid kaks meest mööda mereranda linnuse poole ning märkasid värske lume sees imelikku mustavat laiku. Alul arvasid et mingi metsloom on seal maganud, aga lähemale astudes tundus kuju olevat väikese seliti lamava lapse moodi - peanupp, jalad, käed, keha .... aga imelikul kombel ei viinud sulanud koha pealt eemale ükski jälg, ei inimese ega looma oma. Katk, mõtlesid mehed mõlemad kuuldavalt ja kiirendasid sammu.

detsember 2020