reede, 29. november 2024

Ekslemas

 


Ekslemas

Lasta end eksima
võõras õhtuses linnas. 
Tänavakividel keksima, 
läbi akende minna.
Astuda tolmu
ja inimelude pinnal.
Vihmarennide koolmetel, 
peo all rentslite sammal.
Lugusid kuulata
laulude kaupa.
Kontvõõrana kuuluda
ellu võõrasse tuppa.
Kulunud lävedel
rüübata köökide lõhnu.
Küündida, püüelda,
jääda võõraks sel õhtul.
Minna öhe, kus valgus, 
läbi luukide piilub.
Õhtusöökide algus
ja su nukruse siirus.
Suled värava linnal, 
kuhu lasid end eksima.
Sinu tee laskub orgu,
hing jääb tänavakividel
ekslema.

2022





neljapäev, 28. november 2024

Napoli

Napoli

Kesk
kõveraid
müüre
ja
krobedaid
piite,
all
katuste
ääri
hiilimas
AEG,
silunud
läved
täis
kellegi
jälgi,
tänava
tolmu
ununend
NAER,
sahvrite
seintelt
ja
keldrite
kõdust
noppida
oleks
saatuseid
NEID,
mida
saab
lugeda
kroonika
kaantelt,
jätkavad
kulgu
mis
ei
puutu
MEID

Napoli, 2022



teisipäev, 26. november 2024

Toolse linnus ja Jaanus

 Toolse linnus ja Jaanus

                            Foto Aivo Oblikas

Jaanus oli oma lapsesammudega jõudnud Toolse linnuse juurde  retke teise päeva õhtuks. 

"Mine mööda mere äärt, ära proovi otse minna, otse eksid laande ja seal on soed. Soed mere äärde ei tule. Mine niikaua kuni mõni suitsuga tare ette tuleb, mere ääres on ehk veel neid..." 

oli ema enne unne vajumist öelnud. Nad kõik vajusid lõpuks unne - ema, isa, nänn, taat, vanem õde ja kui väike veli oma vibuhällis enam häält ei teinud, ei osanud Jaanus oma 5-aastase peaga muud teha kui mööda mere äärt astuma hakata. Must surm oli lõpuks ka nende tarre jõudnud. 

Taat ütles et katk tuli musta kitsena, aga Jaanus arvas et taadil olid selleks ajaks juba nägemused, kui kitsehabeme ja musta kasukaga mõisa kubjas tuli tarre mõisa abilisi otsima. Kubjas oli pea tare ukse vahelt sisse pistnud ja näinud palju lamavaid haigeid, midagi öelnud ja kohe kiirelt lahkunud. Ju siis taat teda katkuks pidaski, aga katk oli selleks ajaks võtnud juba nänni ja suurema õe. 

Nüüd siis astus Jaanus külmast lõdisedes mere äärest kerkiva musta kindluse lagunenud müüride poole ja tundis kuidas jõud jalgadest kaduma hakkab. Jalge all krabisesid hahetanud ja külmast võetud rohulibled ning rannataimed ning üle taeva oli selge-selge, mis tähendas et läheb veel külmemaks. Kodust varnast võetud õe lambanahkne kasukas, mis tundus alguses hea mõte olevat, oli eelmise päeva lörtsisajust läbivettinuna nii raskeks muutunud, et Jaanuse väiksed õlad seda enam kanda ei jõudnud ja seljas oligi tal ainult mõned linased hamed, mis ta kiiruga üksteise peale oli tõmmanud. Jaanus istus külmunud mättale ning jäi linnuse kurjakuulutavat kogu vaatama. 

Sellest kantsist oli taat rääkinud hirmutavaid ja põnevaid mereröövlilugusid, ainumas allesjäänud silm ahjusuu valguses kelmikalt helklemas ja naerukurd kavalalt suunurgas. Enne suurt sõda ja varemalgi ajal olla linnus olnud tähtis ja tugev kants. Akendest olla välja piilunud valgus ja müüriservadel kõndinud tunnimehed. Kõike seda selleks, et merelt tulevaid röövleid kiirelt märgata . Ning siis need põnevad taplused ja reetmised ja salapärased surmajuhtumid....ema pidi tihtilugu vahele segama, et poisi pea päris hulluks ei läheks. 

Praegu ei suutnud poiss aga sellele pimedale ning tühjale varemele sellist elu sisse mõelda ning ta viskas end seliti, et uurida üle taeva jooksvat linnuteed. Vahel oli linnutee olnud nagu tuline valgusjutt, vahel nagu pilv, täna aga oleks nagu lahkunute hinged koondunud ümber kuusepuu. Taat rääkis ikka et kui end selgel ööl maa peale seliti visata ja linnuteed väga-väga tähelepanelikult vaadata, siis säravad sealt vastu kallite kadunute hingetähed ja sa leiad need kergesti üle, sest nad helgivad säravamalt kui teised. 

Jaanus kissitas silmi, et pilti teravamaks saada ja talle tunduski et siin-seal sillerdas mõni täht teistest selgemalt. Ta püüdis neile nimesid anda : isa, nänn, õde Mai, väike veli, kellel veel nimegi polnud, ema....ja siis korraga säras üks täht teistest tunduvalt heledamalt- täpselt nagu vanaisa ainus silm ahjusuu valguses mõnusal talveõhtul...ja siis samas kõrval kohe teine ka, täpselt kõrvuti säras kaks tähte. 

Jaanus naeratas, sest ta oli kindel, et taat oli leidnud üles oma teise, nooruses pootshaagi otsa kukkudes kaotatud silma ja need kaks nüüd narritavad teda .... sest see teine ere täht, see ei saanud ju olla tema , Jaanus, tema oli ju siin maa peal veel, teda must surm polnud võtnud..... 

Korraga tundis Jaanus et tal ei ole enam üldse külm, ta oleks justkui lamanud soojal kodusel asemel, lambanahk külje all ja ahju lämmi värelus toas. Ta pööras pead, nägi ühel pool metsa, teisel pool linnuse mustavat kujutist ning peakohal säravat linnuteed. Nii hea oli olla. Pehme, soe lumi hakkas vaikselt ta peale langema. 

Hommikuhakul sammusid kaks meest mööda mereranda linnuse poole ning märkasid värske lume sees imelikku mustavat laiku. Alul arvasid et mingi metsloom on seal maganud, aga lähemale astudes tundus kuju olevat väikese seliti lamava lapse moodi - peanupp, jalad, käed, keha .... aga imelikul kombel ei viinud sulanud koha pealt eemale ükski jälg, ei inimese ega looma oma. Katk, mõtlesid mehed mõlemad kuuldavalt ja kiirendasid sammu.


detsember 2020

 



esmaspäev, 25. november 2024

Naasama ving

Naasama ving ehk trammis ei saa olla graatsiline.

Olen piisavalt kaua olnud opakalt õnnelik ja vastikult positiive, nii et olete ehk juba unustanud minu iroonilise poole.
Seega...tänased mõtted 20-minutilisel trammisõidul on teie lahkel loal siin...
Trammisõitja ei saa olla graatsiline. Vähemalt talvel. Kuidas riietusin, liikusin ja tundsin end enne üliõpilasstaatust? Viskasin toas kerge jope selga, haarasin kõik vajalikud ja vahel ka igaks juhuks ebavajalikud kotid ja esemed näppu ning lennutasin need lihtsalt auto tagapingile. Ok, talvel tõmbasin vahel kapuutsi pähe ja panin jopehõlmad kinni, kui oli vaja autot lumest puhastada. Selleks ajaks oli autos juba arvestatav soojus kui sisse istusin ning lehvitasin hõlmad jälle laiali. Ja läksin, lendasin suisa , ma ütleks. Tänav oli ikka lumest mingil moel lahti lükatud ju.
Aga nüüd algab iga hommik vaidlusest iseendaga - kas tõusta pool tundi varem üles, et teha soeng, või mitte?! Harjumuste jõud on suur ning tõusen pool tundi varem. Verdtilkuva südamega surun mütsi värskelt koolutatud lokkidele. Kotti kokku pannes vaatan hoolega, et raamatute ja konspektide vahele jääks paras ruum piimapaki ja munakarbi tarbeks. Arvutit vajavatel päevadel surun raske ohkega kotti ka eraldi poekoti.
Ja siis lähen, trammipeatuse poole, kuhu on umbes 800 meetrit. Ja rühin, mööda üherajalist sõiduteed, sest kõnniteid ei ole vaevutud lahti lükkama ja kui mõni korralik majahaldaja on seda teinud, siis lumesahk on sinna pääsemise ilmtingimata kinni lükanud. Mõnikord lõpeb lahtilükatud rada lihtsalt ära, nagu noaga lõigatult. Seisan ja mõtlen kas hüpata või sumada. Aga noh, liikumine , see on elu , ning lõpuks seisan trammipeatuses, mütsi serv härmas, higi voolamas mööda selgroogu trussikute poole. Tuul tõmbab ja hetkega hakkab külm. Trammis on sisekliimaga 2 varianti - kas külmem kui õues või sulatab pingi kõrval olev radiaator sukapüksid säärekarvade külge. Prillid löövad uduseks, valideerin käsikaudu oma pileti ning koban vaba pingini. Uhh...uue väljakutseni on 20 minutit hingetõmbapausi.
Kui veab, siis pole trammis ühtegi haisvat pompši (veab harva) ja eriti tore on kui trammi siseneb mõni lapsega isik. Siis on vähemalt mõnus jälgida , kuidas piinlikult punastav noor ema püüab jonnivat last rahustada või vanaema vastab lapselapse lõpututele küsimustele stoilise rahuga- "ma ei tea!" . Enamjaolt aga ümbritseb mind bluetooth-zombide maailm. Moodsad kõrvatropid aga miskipärast ei too inimestele rõõmu. Mitte keegi ei naerata, ei jõnksuta puusa muusika taktis ega ümise kaasa. Peab uurima, kas äkki nende kõrvaklappidel on mingi kõrvaltoime, mis paralüseerib näolihased ?! Vahel ma siiski taban mõne kummastava pilgu minu pihta, kui ma kotist raamatu võtan ja lugema hakkan. Enamjaolt on ju see viimane 10 lk kohustuslikust peatükist jäänud lugemata. Mõnikord ma lihtsalt magan.
Sihtkohta jõudes ja trammist väljudes tõmbab lumesopa all olev jää mul korraks jalad alt aga pole hullu - püsin.
Lõpuks ometi saan ülikooli suurest uksest sisse. Tirin mütsi peast, annan ära jope ja tunnen end jälle inimesena. Väldin peegleid, sest talvised mütsisoengud ei soodusta vaimse tervise heaolu.
Ülejäänud päeva tõrjun enda peast mõtet tagasiteest koju ja arvutan, et kuidas ma saaksin iga kuu kokku hoida 90 eurot et osta majatagusesse parklasse kuupilet.
Ma ei ole ühiskondliku transpordi inimene , no ei ole.
Tahan Itaaliasse!
Vihkan lund, vihkan mütse!
Aga tõusen ikka pool tundi varem...


Usk


Usk

Ohtralt usku on siin olnud
või ehk uskmatust, et nii
palju on siin püha pinda,
mis viiks Paradiisi siit.
Külvanud on helde käsi
riste katustele, ja
kellatorni pikad varjud
sirutuvad üle maa.
Kas on usku sama palju
või ehk teine usk on see,
mis viib
Paradiisi siiski
kõik me tallatavad teed.
Kasvõi see,
mis kulgeb mööda
järjekordsest kirikust
mille katus kõrgub üle
ehk ka neist,
kel puudub usk.

Brescia, 2024

Kollased õhtud