Toolse linnus ja Jaanus
Foto Aivo Oblikas
Jaanus oli oma lapsesammudega jõudnud Toolse linnuse juurde retke teise päeva õhtuks.
"Mine mööda mere äärt, ära proovi otse minna, otse
eksid laande ja seal on soed. Soed mere äärde ei tule. Mine niikaua kuni mõni
suitsuga tare ette tuleb, mere ääres on ehk veel neid..."
oli ema enne unne vajumist öelnud. Nad kõik vajusid lõpuks
unne - ema, isa, nänn, taat, vanem õde ja kui väike veli oma vibuhällis enam
häält ei teinud, ei osanud Jaanus oma 5-aastase peaga muud teha kui mööda mere
äärt astuma hakata. Must surm oli lõpuks ka nende tarre jõudnud.
Taat ütles et katk tuli musta kitsena, aga Jaanus arvas et
taadil olid selleks ajaks juba nägemused, kui kitsehabeme ja musta kasukaga
mõisa kubjas tuli tarre mõisa abilisi otsima. Kubjas oli pea tare ukse
vahelt sisse pistnud ja näinud palju lamavaid haigeid, midagi öelnud ja kohe
kiirelt lahkunud. Ju siis taat teda katkuks pidaski, aga katk oli selleks ajaks
võtnud juba nänni ja suurema õe.
Nüüd siis astus Jaanus külmast lõdisedes mere äärest kerkiva
musta kindluse lagunenud müüride poole ja tundis kuidas jõud jalgadest kaduma
hakkab. Jalge all krabisesid hahetanud ja külmast võetud rohulibled ning
rannataimed ning üle taeva oli selge-selge, mis tähendas et läheb veel
külmemaks. Kodust varnast võetud õe lambanahkne kasukas, mis tundus alguses hea
mõte olevat, oli eelmise päeva lörtsisajust läbivettinuna nii raskeks muutunud,
et Jaanuse väiksed õlad seda enam kanda ei jõudnud ja seljas oligi tal ainult
mõned linased hamed, mis ta kiiruga üksteise peale oli tõmmanud. Jaanus istus
külmunud mättale ning jäi linnuse kurjakuulutavat kogu vaatama.
Sellest kantsist oli taat rääkinud hirmutavaid ja põnevaid
mereröövlilugusid, ainumas allesjäänud silm ahjusuu valguses kelmikalt
helklemas ja naerukurd kavalalt suunurgas. Enne suurt sõda ja varemalgi ajal
olla linnus olnud tähtis ja tugev kants. Akendest olla välja piilunud valgus ja
müüriservadel kõndinud tunnimehed. Kõike seda selleks, et merelt tulevaid
röövleid kiirelt märgata . Ning siis need põnevad taplused ja reetmised ja
salapärased surmajuhtumid....ema pidi tihtilugu vahele segama, et poisi pea päris
hulluks ei läheks.
Praegu ei suutnud poiss aga sellele pimedale ning tühjale
varemele sellist elu sisse mõelda ning ta viskas end seliti, et uurida üle
taeva jooksvat linnuteed. Vahel oli linnutee olnud nagu tuline valgusjutt,
vahel nagu pilv, täna aga oleks nagu lahkunute hinged koondunud ümber kuusepuu.
Taat rääkis ikka et kui end selgel ööl maa peale seliti visata ja linnuteed
väga-väga tähelepanelikult vaadata, siis säravad sealt vastu kallite kadunute
hingetähed ja sa leiad need kergesti üle, sest nad helgivad säravamalt kui
teised.
Jaanus kissitas silmi, et pilti teravamaks saada ja talle
tunduski et siin-seal sillerdas mõni täht teistest selgemalt. Ta püüdis neile
nimesid anda : isa, nänn, õde Mai, väike veli, kellel veel nimegi polnud,
ema....ja siis korraga säras üks täht teistest tunduvalt heledamalt- täpselt
nagu vanaisa ainus silm ahjusuu valguses mõnusal talveõhtul...ja siis samas
kõrval kohe teine ka, täpselt kõrvuti säras kaks tähte.
Jaanus naeratas, sest ta oli kindel, et taat oli leidnud üles
oma teise, nooruses pootshaagi otsa kukkudes kaotatud silma ja need kaks nüüd
narritavad teda .... sest see teine ere täht, see ei saanud ju olla tema ,
Jaanus, tema oli ju siin maa peal veel, teda must surm polnud võtnud.....
Korraga tundis Jaanus et tal ei ole enam üldse külm, ta
oleks justkui lamanud soojal kodusel asemel, lambanahk külje all ja ahju lämmi
värelus toas. Ta pööras pead, nägi ühel pool metsa, teisel pool linnuse
mustavat kujutist ning peakohal säravat linnuteed. Nii hea oli olla. Pehme, soe
lumi hakkas vaikselt ta peale langema.
Hommikuhakul sammusid kaks meest mööda mereranda linnuse
poole ning märkasid värske lume sees imelikku mustavat laiku. Alul arvasid et
mingi metsloom on seal maganud, aga lähemale astudes tundus kuju olevat väikese
seliti lamava lapse moodi - peanupp, jalad, käed, keha .... aga imelikul kombel
ei viinud sulanud koha pealt eemale ükski jälg, ei inimese ega looma oma. Katk,
mõtlesid mehed mõlemad kuuldavalt ja kiirendasid sammu.
detsember 2020
