"Kirjutamispaus" tekstid

 Ülesanne 1

Uue aasta (2025) esimene lehekülg

Minu aasta algab üksinda, kui mitte öelda üksildaselt. Mitte et selles midagi erilist või uut minu jaoks oleks. Neid on palju olnud. Aastavahetusi, mille iseenda seltsis veedan ja uusi aastaid, mis üksi olles saabuvad. Sel ööl meenus, et esimene neist oligi täpselt 10 aastat tagasi. Paar päeva enne seda oli surnud mu isa, keda viimased aastad hooldanud olin ja koos tema surmaga muutusin ma kodutuks. Poeg oli juba nii suur, et veetis oma peod sõpradega. Targu ei vastanud ma paljudele telefonikõnedele, milles ilmselt oleks haletsevalt uuritud, kuidas ma nüüd seal üksi, suures majas... ja et kas ma ei tahaks liituda nendega. Aga ma ei tahtnud. Mitte sel aastal. 

Pärast seda on olnud erinevaid uusaastaöid, pidus, mõne sõbraga kahekesi ja ka üksinda. Aga seekord tunnen end pigem üksildasena kui üksi, sest just täna ei tahtnud ma seda olla. Ilmselt paljude asjade kokkulangemise tõttu, ja võib-olla ka soovimatusest olla minuga, jäeti mind üksi. 

Aga elu on õpetanud et laev ei upu, kui ta on vees, laev upub kui vesi on tema sees. Seega võib nukrus ja üksildus mind tihti ümbritseda, kuid ma pean vältima temaga üheks saamist. Just seda ootangi sellelt, algavalt aastalt - tarkust mitte lasta nukrust ja üksildust enda sisse.  

Ülesanne 2

Vali antud valikust pilt (või mitu) mis oleks kuidagi seotud eelmise ülesande tekstis oleva mõttega ja anna sellele märksõnad. Kirjuta need lahti.

Mulle ei meeldi liivakellad. Sellepärast et nendes saab aeg otsa. Kui viimane liivatera sahinal langeb, ongi kõik. Jah, sa saad uuesti aega alustada, keerates liivakella ümber, aga see pole enam see. See on jätkatud, mitte jätkuv aeg.

Tavaline, sihverplaadiga kell on lõpmatu ajaga. Seal võib minut, pooltund, tund või ööpäev otsa saada, aga hetke pärast läheb aeg iseenesest edasi. Tahad sa seda siis või ei taha, see liigub edasi. Ainult liivakellas aeg peatub.

Tavalise kella, nii nagu ka elu puhul, on olemas OTSUS - aeg lõpeb kell 2, kell 7, südaööl (nagu uusaasta öösel), see MÄÄRATLEB ära hetke või olukorra. Siis käib minutiseierist läbi jõnksatus, sest sekundiseier on teinud ära oma tiiru, kellapommid löövad kaksteist korda - ja jälle on uus VÕIMALUS. Sa ei pea midagi tegema, see lihtsalt on. Aeg ja uus võimalus.  

Ülesanne 3

Kirjuta sellest Marie Underi luuletusest kantuna omi mõtteid. 

Ootus. Ilmselt me kogu aeg ootame midagi. Väiksemaid või suuremaid muutusi, sündmust, inimest, uut võimalust. Millal keegi kevadet ootama hakkab, on üsna individuaalne. Mina näiteks hakkan kevadet ootama juba sügisel, kui viimasest värvilisest lehehunnikust jalgu läbi lohistan. Aasta-aastalt tunnen üha selgemini, et jätaksin hea meelega selle lume ja jää ja sulailma lumesopa vahele. Või siis jälle võiks olla sellise elustiili võimalus, et lähed talvel välja ainult siis kui tahad. Mitte siis kui peab. 

Mäletan juba lapseeast seda vabaduse tunnet, kui vahetad saapad kergete tenniste vastu ja lähed veel kahanevate lumekuhilate vahel mööda puhast ja kuiva teed. Kui kerge. Kui kiire. Iga samm on rõõm ja ka tänases eas tahaksi siis keksida ning hüpelda. 

Ja siis need lumikellukesed, mis tükati tagasi tikkuva talve kiuste ikka õitsevad, mõnikord lumemüts peas. Esimesed rohelised leheräbalad ja hiirekõrvad. Ning see tuul kaelal, kui salli ära võtad. 

Riskin ohuga, et kui vahepeal poleks seda pimedat ja külma talve, siis ei olekski võimalik tunda seda sammude kergust ja sooja tuule hingust, et siis on kogu aeg hea olla, sest sa ei tee enam vahet, loobuks ma ikkagi sellest neljast masendavast kuust. Aga kuna kõik ootused ja lootused pole määratud täituma, hakkan ma ootama kevadet juba sügisel. 

18.01.2025

Loovkirjutamise õpituba

Juhendaja Liisi Paas

Jumalal ei ole aega

 Lugu sellest, et kõigil on kaks palet. Ka kõige parematel inimestel.

Proloog

 

Päikseline sügispäev tungis vaid laiguti läbi vana surnuaia puudevõrade ning peamiselt kumas padrikust läbi vaid kolletunud lehtede pronksine valgus. Kalmistul polnud juba ammu tehtud hooldusraiet ning põlispuude vahel vohas kuni kümneaastane võsa. Vaid vähesed hauad tundusid olevat kellegi jaoks tähtsad ning vargustest pääsenud raudristid olid tugevale gravitatsioonile alla andmas. Laguneva paekiviaia ääres, väravast mõnekümne sammu kaugusel oli vana tamm saanud mõned aastad tagasi välgutabamuse ning varisenud koos olulise osaga kiviaiast kalmistust väljapoole. Keegi polnud vaevunud seda ära koristama, kuigi tüvi oli vägev ja ainuüksi võraokstest oleks väiksem maja omale talvepuud saanud. Ilmselt sellepärast et puu oli terve oma elu kasvanud just surnuaia sees ning ebausu tõttu ei julenud keegi surnuaialt midagi koju viia. Tänu sellele langes kolmele hauale ja teerajale ere päikesevalgus nagu tellitult just selleks päevaks. Kahe hauaplatsi olukord polnud just kiita, aga niidetud oli vähemalt seal lokanud hein ja noored sirelivõrsed. Aiaäärne haud aga oli nende väheste väljavalitute seas, mis tundus kellelegi tähtis olevat. 4 valget lihtsat risti ei reetnud kuidagi, kelle viimne puhkepaik see on. Kaks suuremat ja 2 väiksemat , seisid nad seal nagu valves tinasõdurid, olles alles hiljuti saanud värske värvikihi. Üks täitsa uus, valge suur rist nõjatas veidi eemal vastu kiviaeda, oodates oma valvekorra algust. Hauaplatsi serva oli kaevatud uus auk, mida kõikide heade traditsioonide kohaselt vooderdasid haljad kuuseoksad. Kinnine kirst oli asetatud kahe tugeva tala peale haua kohale ja jämedad nöörid jooksid selle alt kahest kohast risti läbi. Kirst oli väga lihtne, tagasihoidliku drapeeringuga valge siidiga üle löödud. Kirstukaanel lebas üks pika varrega punane roos.

Matuselisi ei olnud palju, veidi üle 20 inimese ja mitte ühtegi last. Needki vähesed seisid väikseid kampasid moodustades üksteisest veidi eemal ning rääkisin sosinal. Kirstu peatsis seisis vaid üks inimene – mustas kallis ülikonnas noormees. Veidi eemal oli veel viisakates mustades ülikondades noori mehi, kes matuselistele võõrad olid. Noormees vaatas käekella ning siis tunnistas pikalt matuselisi ning küsis siis üsna rahuliku häälega:

·        Kas ootame nad ära?

·        Kui on võimalik?! Nad ei tohiks enam kaugel olla – vastas üks suur mees ebalevalt

Noormees vaikis edasi ja suunas pilgu taas roosile. Ühes kambas hakkas väike, keskealine naine ebamugavalt nihelema ning ringi vahtima ning kuigi ta püüdis oma häält tasandada, kõlas see siiski üsna kriiskavalt.

·        No ma ei tea, miks me ei tohtinud lilli tuua, see pole ju põletusmatus?! Nüüd siis ongi kääpal ainult see üks õnnetu roos. Nii inetu! Nii ebaviisakas! Perekond peaks ikka vähemalt pärja panema….- krigises ta ühe hingetõmbega ning samal ajal kui ta uueks tiraadiks õhku ahmis, sisistas tema selja taga seisev pikk ja vibalik noormees sosinal:

-       Lõpeta ära, ema…

Naine küll vaikis aga kõik nägid, kuidas ta huuled närviliselt edasi liikusid ja ta hääletult ikka edasi õiendas. Seda sinnamaani, kui kalmistuväravast jooksid ähkides sisse oodatud perekond. Viie punetavate nägudega inimeste pundi ees rühkis perepea, vahepeal 3 täpselt ühte nägu, aga erinevas vanuses tüdrukut ning lõpuks pereema, kelle seeliku pikkus oleks päevateema ja tema figuuriga rohkem kooskõlas võinud olla. Sisisev väike naine küünitas ülakeha koheselt läheneva pereema suunas ja too suunduski otsejoones tema juurde. Tütred taandusid vaikselt tagumistesse ridadesse ja püüdsid taskutest väljaõngitsetud mobiile varjata. Vaid perepea astus korraks kirstu juurde, surus maha vaadates mundris noormehe kätt ja pomises midagi arusaamatut nina alla. Seejärel liitus ta suure mehe kambaga.

Pereema ja väikese naise vahel arenes elav vestlus

-       Issake, no me läksime ju kõiksepealt kirikusse. Seal aga uksed lukus, Isegi käärkambri uks oli kinni. Siis mõtlesime et oleme vales kirikus ja siis vaatas Ain veelkord kutset ja seal polndki kirikut kirjas. – ähkis ta sosinal kiiresti sõbrannale kõrva

-       Kirikusse ???? No tõsiselt Tiina, mismõttes kirikusse …..- tõusis väikese naise hääl korraks liigagi kõrgeks, nii et kõikide pilgud temale pöördusid.

-        Nojah, ma ei tea ka mis me mõtlesime, aga….noh….ikkagi viisakas oleks ju olnud…kirikust ja …ärasaatmisega …ja …puha … - said ka pereemal sõnad lõpuks otsa ja ta vaatas maha. Väike naine aga see-eest jõllitas trotslikult kirstu juures seisvale noormehele otsa nagu oleks ta pilk tahtnud öelda „Ma ju ütlesin!!!“

See aga ei kõigutanud noormeest põrmugi. Ta vaatas korra seltskonnale tuimalt otsa ja siis taevasse, sest see ainuke valguslaik kalmistul oli samuti päikesevalguseta jäänud ning sai aru, et ei tea kust ilmunud vihmapilv on selle varjanud.

-        Tundub et kisub vihmaseks. Alustame ehk?!

Matuseseltskond oleks nagu saanud julgust ja uue, vabastava jututeema, sest ilmast oli ju alati viisakas rääkida.

-       Ilmateade lubas terve päeva laussadu, imelik et siiamaani hoidnud on

-        No ma ei tea, mina usun YRNO-t, seal näitas et alles õhtul hakkab siin sadama

-        Igaljuhul hakkab varsti sadama, hea et ma vihmavarju ikka kaasa võtsin! Kurat, ma jätsin selle ju autosse….

Ootamata ära vallapääsenud vada vaibumist, alustas noormees tasasel aga kindlal häälel rääkimist:

-        Ema ei armastanud kõnesid, ei pikki ega lühikesi. Kui oli võimalik, siis vältis ta neid igal võimalusel. Enamjaolt ta ei rääkinud ka ise pikalt, kui ehk mõnd lugu vestes. Üks tema lemmikumaid oli indiaani lugu , kus lõkke ääres istusid vana indiaanipealik ja tema lapselaps. Lapselaps tahtis teada, kuidas saada heaks inimeseks. Vanaisa rääkis sellepeale, et iga inimese sees elab kaks hunti – üks hea, lahke ja abivalmis, teine kuri, kade ja kättemaksuhimuline – ja nende huntide vahel käib pidev võitlus. Võidab aga see hunt, keda inimene rohkem toidab. Ja see on juba iga inimese enda valik, kumba hunti ta toidab.

Kõigile on teada, et minu ema toitis alati vaid head hunti. Ta ei saatnud kunagi hädasolijat oma lävelt tagasi, ei teinud kellelegi meelega kurja ega talunud ebaõiglust väiksema ja väetima vastu. Kui ta ka eksis vahel oma andega - noormees tegi pausi ja vaatas kaarega üle matuseliste, samas mitte kellelegi silma vaadates – üle tavapäraste piiride, siis mitte kunagi selleks, et kaitsta end, saada endale kasu või maksta kätte.

Seltskond hauaplatsi ümber tundis end silmanähtavalt ebamugavalt ning vaatas vaikides kinganinasid. Loba oli lakanud ning tundus et isegi tütarlapsed tagareas ei vaadanud enam oma telefone. Noormees viipas kerge käeliigutusega sõjaväelastele ja need alustasid vaikides kirstu hauda laskmisega. Suur mees matuseliste seast ja hilinenud pereema hakkasid rahutult nihelema ja justkui tahtsid midagi teha…öelda…

·        Seevastu olid inimesed ja saatus – jätkas noormees juba palju tugevama häälega – minu ema vastu rohkem kui üks kord ebaõiglased ning see pole siinviibijatele mingi uudis. Miks täna kirstukaas kinni jääb, teame me kõik.

Kirst jõudis haua põhja ning nöörid sahisesid mulda ning kuuseoksi kaasa kiskudes üles tagasi. Noormees vaatas matuselisi nii kivistunud pilguga et keegi ei julenud midagi öelda ega end liigutada. Tundus nagu oleks ta samal hetkel  igaühele sealviibijaist silma vaadanud. Kes julges vastu vaadata, tundis noore mehe silmades ära Nurga Anni põlevpruunid ning kõigest ja kõigist läbivaatavad silmad. Enamus muidugi ei söendanud seda teha vaid põrnitsesid igale poole tühjusesse, kiviaeda või puudevõradesse - peaasi et mitte haua otsas seisvale mehele silma vaadata. Keegi isegi ei tabanud seda hetke, kui noormees oli kummardunud üle kiviaia enda selja taga ning võtnud sealt korvi.

·        Ema ei murdnud oma eluajal mitte asjatult ühtegi lille, nagu te kõik teate. Ei põllult ega aiast, isegi mitte närtsinud õienuppu pojengipuhmast. Tema meelest pidi lill elama, kuni loodus talle jõudu ja toitu andis. Ometi leidus keegi, kes ei lubanud temal elada niikaua, kuni loodus annab.

Piinlikus olukorras ei olnud keegi tähele pannud, et pilved olid aina tihenenud ja seegi hele laik surnuaja puudesügavuses jäi aina süngemasse ja tumedamasse varju.

Noormees tõstis korvi üles ja kallutas selle tagurpidi haua kohale. Koos esimeste raskete vihmapiiskadega langes korvitäis tulipunased, varteteta roosinuppe hauda, kirstu kaanele. Vihmaga koos tõusnud tuuleiil lennutas ühe õie enne hauda kukkumist minema ja see maandus jalutsis olevale teerajale, just matuseliste ette. Nüüd kallas vihma juba oavarrest. Sekundi murdosa jooksul tundus nagu need inimesed oleksid justkui kivistunud. Siis aga pööras suur turd mees end kiirelt puu varju ja oksendas. Hilinenud perekonna emand oli katnud suu kätega ja karjus summutatult. Kriiskava häälega naine minestas.

  

1.peatükk

Ann tõstis poekoti rolleri korvi ja pani sealt võetud kiivri pähe. Ta vihkas kiivrit. Parema meelega ta seda ei oleks kandnudki aga seadus nõudis. Teda lohutas see, et kui ta suurelt teelt maha pöörab, peatab korraks oma sõiduriista, sõlmib kiivri lahti ja riputab leistangi külge. Oma kodutee metsavahel laseb ta rolleril end vahel madalamatel, vahel suurematel tuuridel edasi kanda ja naudib jahedat tuult näol ja juustes. Tänane varasügisene vihmatu soe õhtu tundus selliseks lõbusõiduks just ideaalne ja ta oli otsustanud korra alevis poes käia. Palju asju ta ei vajanud, oli harjunud vähesega ja seega piisas korvist, kuhu mahtus väiksem kilekott poekraami ja kokkulapatud sall juhuks kui kaelal hakkab külm. Poes oli olnud vähe rahvast – leekivpunase peaga nooruke poemüüja, keda tema isik eriti ei huvitanud, kuna ta oli siin alles uus ning polnud veel kõikide asjadega kursis. Kohaliku suurfarmi omanik, keda lihtsalt mingi külaklatš ei puudutanud ning kaks valvejoodikut poeesisel pingil, kelle keel ja meel olid juba piisavalt pehmed, et teda pigem kelmikate järelehüüetega kostitada, kui midagi mürgist öelda. Seega lükkas ta rolleri aleviteele kerge meelega ja rõõmustades, et varsti on jälle kodus.

Ka suurel teel oli liiklus hõredavõitu ning enne metsateele pööramist bussipeatuses kiivrit peast võttes ei näinud ta ühtegi autot kummaski suunas kihutamas ning seega nautis hetkeks pikkade tumedate kuuskede müüri võimsust kahel pool maanteed ja kiirelt pimenevat sügisest taevast. Tähed veel ei säranud ja kodutee, kuhu ta pöörama pidi, tundus pimeda, kummastava tunnelina teda kutsuvat. Ann vaatas minutit kümme seda tunnelit. Seal oli väga pime. Aga ta polnud kunagi pimedust kartnud ja see tee on talle olnud tuttav esimestest eluaastatest igal aastaajal ja iga ilmaga. Kerge ja soe tuulehoog lahustas ta pea imelikest mõtetest ja iseenda üle naerdes sidus ta kiivri parema leistangi külge ning lükkas rollerile hoo sisse. Sall jäi korvi lebama, sest vananaistesuve õhtu tundus olevat liigagi soe.

Alguses tundus metsatee kiiremate tuuride jaoks liiga pime ning kuni silmad pimedusega harjusid, podistas Anni roller aeglasel käigul. Tasapisi hakkasid teeäärsed põõsapuhmad tuttavat kuju võtma, taevas kuusemüüride kohal viskas teele juba kerget helki, tuul paitas naise põski, kaela, juukseid nagu mälestus kaugest lapsepõlvest, kui ema tuli õuest, käed veidi külmad ning libistas need naljapärast läbi köögilaua taga õppiva tüdruku juuste ning toppis vahel ka särgikaelusest sisse. Ta vingerdas moepärast kiunudes ema käte vahelt välja, kes teda samas naerdes hellikuks kutsudes kõditama hakkas ….ning lõpuks nad lõkerdasid juba kahekesi selles madala laega pliidisoojas köögis nagu plikakesed. Mälestusest väljudes paitas tuul endistviisi Anni kaela ja juukseid, kui ta soojale pliiditulele mõeldes masinale kiirust lisas ning pilgu juba päris helgele taevaviirule pea kohal suunas.

Korraga tundus talle et eespool teel välgatas laternavalguses mingi helk. Hetke pärast nägi Ann enda ees aegluubis edasi liikuvat rollerit ja end sellel istuvana ning veidi eespool külili vajumist samal hetkel, kui jahe sammal tema põse all andis aimu, et tema ja roller pole enam koos. Ann sai aru, mis oli juhtunud ja ka seda et ta on surnud. Tal ei olnud valus. Aga ta ei saanud sulgeda silmi….

 

 

Anni esimene mälestus oma imelikust andest oli tema kõige kohutavam mälestus. Ta oli kolmeteistaastane tüdruk, kui ühel sügisesel laupäeval väljus ta alevipoest ja hakkas jala kodu poole astuma. Muidugi oleks võinud mõne peatusevahe minna bussiga aga lähenedes bussipeatusele, otsustas ta seda mitte teha. Sinna oli kogunenud väike kamp tema koolikaaslasi, kes olid millegi üle liigagi elevil ning nende hääled valjenesid iga hetkega. Hääletoonid Annile ei meeldinud ja ta tundis juba ette, kuidas ees ootab midagi ebameeldivat. Koolis tuli tihtipeale ette et teda veidi kiusati, narritati ja nügiti. Sest ta oli teistmoodi, hoidis omaette ja oli teistest nutikam.

Arvates et seegi kord jääb kamba kätte tema, oli ta valmis juba üle tee minema aga siis märkas et neil oli juba ohver. See oli suurfarmi lüpsja autistist poeg. Päris saamatu ta polnud, seepärast elas ta oma emaga ja liikus ka iseseisvalt ringi. Ann oli teda tundnud lapsest saati ja temaga vahel ka üritanud suhelda. Kuigi ta polnud kunagi kindel, et see õnnestus. Poiss oli juba üle 20-ne, aga endistviisi lapsemeelne ning usalduslik. Kasvult suur ning toekas, polnud temast siiski enda kaitsjat ega enda eest seisjat. Ning nii ta siis seisis seal noorukite kamba ees, kes olid ta vastu bussipaviljoni tagaseina surunud ning sikutasid tal pükse maha. Poiss oli juba hirmust püksi lasknud ning püüdis ainult kätega pead varjates midagi öelda, aga need olid arusaamatud silbid, mitte sõnad. Ann suutis tõusva viha pärast eristada irvitamiste ja hüüdude seast vaid katkeid, et noored tahtsid näha kas poisil tõuseb ka või on see asi ainult hädade rahuldamiseks. Ta tormas kambale selja tagant raevukalt peale ja peksis seljakotiga valimatult paremale ja vasakule. Kamp tõmbas end ehmatusest lahku, sest keegi ei osanud nii ootamatut rünnakut oodata. Niimoodi sai Ann Poisil käest kinni haarata ja ta paviljonist välja sikutada. Ta lisas veelgi jõudu ja sammu et sealt kiiremini eemale pääseda. End kogunud kamp hakkas neile nilbusi ja ähvardusi järele hüüdma.

-        Minge-minge, tehke veel paar endasugust idikat!

-        Sobite hästi kokku, friigid!

Kõige suurem poiss kambast hakkas neile järele jooksma, sest tundus et talle ei mahtunud hinge nii lihtne lahendus, nagu ära jooksmine. Ann mäletas, et tema ähvardav hääl aina lähenes ning ta pidurdas järsult oma jooksu ning keeras end ringi. Tagaajaja põrkas praktiliselt vastu Anni ja astus siis paar sammu tagasi, sest nägu, mis tüdrukule pähe oli tulnud, oleks ka kõige julgemat meest ehmatanud. Anni nägu oli täiesti kaame, tundus nagu tüdruku tumedad silmad olid ainsad, mis seal olid. Ei nina, ei suu, ei juuksed, polnud enam olulised, vaid silmad, mis vaatasid korraga kõikidele kiusajatele korraga otsa ja samas ei kuhugi. Ann, kes oli alles teismeline, hakkas rääkima sellise häälega, mida ta isegi ära ei tundnud. See oli kume, kurgust tulev sügav hääl. Vana naise hääl.

-        Ma tean et te arvate et temasugused ei tunne midagi ja ei saa millestki aru. Aga kui tunnevad?! Aga kui mõistavad??? Mitte keegi ei tea, mis toimub nende peades ja hinges. Ma tahan – siinkohal ta hääl korra takerdus – ma tahan, et te kõik saaksite tunda, mida tähendab olla abitu, haige ja maailmast ära lõigatud. Ma soovin et te tunneksite, mis tähendab olla TEMA!

Ann haaras jälle Poisi käest ja sikutas ta endaga jooksma. Nad jooksid kuni küla lõppes ning tee keeras mäest alla alumiste põldude ja metsade poole. Nad keerasid teelt kõrvale ja läksid veel veidi edasi, kuni nad maantee pealt enam nähtavad polnud ning istusid siis männituka juures maha. Mõlemad hingeldasid. Poiss ei olnud üritanudki midagi öelda ning tundus nagu poleks tema suurtes pärani silmades ka enam küsimusi toimunu kohta. Võibolla polnud ka enam mälestust. Ta tundus väga rahulik, mida aga ei saanud öelda Anni kohta. Kuigi tüdruk oli keevalise loomuga, polnud tal kunagi sellist ärritust peale tulnud, kus ta oleks tahtnud ikka veel karjuda. Võttis tükk aega, kuni ta rahunes. Õnneks polnud tema kaaslasel kuhugi kiiret. Poiss lihtsalt istus ja silus ühe käega pehmet samblavaipa enda ümber. Ann hoidis ikka veel Poisi teisest käest kramplikult kinni. Alles nüüd märkas ta seda ja lasi lahti. Nagu vabandades paitas ta paar korda üle Poisi käe ning ütles siis rohkem iseendale kui Poisile:

-        Parem on, kui sa selle unustad. Nii on lihtsam.

Poiss ei vastanud. Ann vaatas tema poole ning sai aru, et teisel ongi ükskõik. Ükskõik ja külm. Poiss värises rohkem külmast kui hirmust. Märjaks pissitud püksid kleepusid vastu sääri ning märg sammal oli lisanud oma. Korraga tundis ka Ann, et tema tagumik on niiske ning hakkab külmetama. Ann tõusis otsustavalt ning sidus salli ümber oma märja püksitagumiku. Ta vaatas kella ning otsustas et mõistlikum on Poiss viia suurfarmi ema juurde, sest sel kellaajal on ta alles tööl. Kodus ei olnud teda keegi ootamas.

-        Tule nüüd. Lähme ema juurde.

Poiss hakkas kuulekalt tema järel vantsima ning vältides alevisisest teed, kus oleks veel kord vastiku kambaga kokku võinud puutuda, läks Ann teistpoolt männitukka põldudevahelist teed mööda. Põlluvahetee polnud veel vihmadest liiga ligaseks muutunud ning sellel oli mõnus pehme astuda, kõrvus tuulemüha ning lahkuvate hanede hüüe. Üle metsa, ilmselt aleviteelt, kostus õrnalt päästeameti auto sireen. Veidi aja pärast veel üks. Ja siis veel üks.

Kui Ann lõpuks koju jõudis, oli tema vihahoog lõplikult lahtunud, kuid see kurguhääl kumises peas edasi. Korra oli klomp veel kurku tõusnud, kui ta Poissi tema emale üle andis, aga ta ei pidanud vajalikuks intsidentist rääkida. Niikuinii poleks midagi muuta saanud, Poisi pilk ja mõte uitasid juba mingitel teistel radadel ning see oleks naisele ainult uut valu ja muret tekitanud

-        Leidsin ta alevi servalt, sealt , kus mets juba hakkab, tundus ära eksinud olevat. Tulime siit üle põllu, lootsingi et oled veel siin. Tundub et tal on väike õnnetus juhtunud. Ta vast ei uidanud kaua ringi, sai veel niimoodi märjana külma.

…oli ta Poisi emale öelnud. Too oli vabandanud et Ann pidi endale tüli tegema, aga tänas mitmeid kordi, silmis kurnatud pilk, sest ilmselt tuli ta seda tihti teha. Poiss kippus kodust ilma põhjuseta välja minema ning kui läks hästi, aitas keegi ta koju või tema juurde tagasi. Aga mitmeid kordi pidi ka otsinguid korraldama. Ja pärast rasket päeva suurfarmis polnud see kunagi lust ega lillepidu. Aga ta oli õnnelik, et täna just Ann poisi leidis. Tüdruk oli küll kummaline ja teistmoodi, kui teised lapsed, aga poisi vastu alati hea ja lahke.

Ann vaatas vana ja auväärset seinakella ja ehmatas nähes, et kell on juba kuus. Kogu see seiklus poisiga, tee suurfarmi ja pärast mööda põllu ja metsateid koju tulemine oli võtnud päris mitu tundi. Kiiresti hämarduv sügisõhtu polnud Annile muljet avaldanud, sest ta püüdis mõelda kõikidele ilusatele ja headele asjadele , mis pähe tulid, et seda tumedat viha ning omaenda kurguhäält peast välja tõrjuda. Nüüd on ta oma tegemistega ajahädas, sest ema jõuab varsti töölt ja kõik tavapärane on tegemata. Tuli pliidi alla, seakartulid keema, puud tuppa, ahju, tuli otsa. Ta hüüdis koera tuppa, andis talle süüa, patsutas sõpra moepärast, sest polnud aega ja kallas siis seakartulitelt vee ära. Õhtusöök! Kell oli juba 7, ema jõuab poole tunni pärast ju. Kiiresti korjas ta seakartulite hulgast paar peotäit ilusamaid välja ja jättis lauanurgale jahtuma. Viskas siis esikus omale määrdunud jopi selga, lükkas jalad kummikutesse ja aurava kartulipotiga lauta. Ta tampis kiirelt kartulid s-rauaga ämbris sodiks, lisas sinna paar kühvlitäit jahu ja veidi vett. Pani kanadele paar kulbitäit seda pehmet sööki ja hulganisti teri ning seale veidi veel veega lahjendatud lobi. Kallas veenõud täis, rookis sõnniku, viskas kiirelt uut põhku seale alla ja jooksis ülepeakaela tuppa. Küll ta homme teeb põhjalikumalt.

Köögis kooris ta kiiresti ja näppe kõrvetades ära alles jäetud kartulid , lõikas sektoriteks ja pani ahjupannile. Ohtralt soola, pipart, võid, mõned sardellid külmkapist samuti tükkideks ja lükkas panni ahju. Pliidituli oli laudas toimetamise peale peaaegu ära kustunud aga sütele visatud peenemad roikad võtsid veel tuld ja sinna pliidi ette vanale lüpsipingile ta istuma jäigi, sest kui jalad käed lõpetasid tegutsemise, tõusis päevane kurguhääl jälle talle pähe. Kust see oli tulnud. Kust talle üldse olid tulnud sellised sõnad pähe? Kuidas ta üldse midagi sellist oli julenud välja öelda?

Köögikell lõi kaheksa. Ann võpatas omaenda mõtetest lahti ning sai aru, et ema pole tavapärasel ajal koju jõudnud. Bussiga tulles oleks ta kell pool kaheksaks pidanud kodus olema. Ta vaatas köögiaknast välja sissesõidutee suunas. Päevavalguslamp maja otsal ning teine ukse ees andsid hoovile ja teele vaid veidi valgust ja maja ümber hõljuv sügisõhtu tundus siiski pime ja tontlik. Ann kattis laua kahele, nagu ikka, võttis välisukse kõrvalt pingilt oma seljakoti kooliasjadega ning istus köögilaua äärde, nii et ta nägi aknast sissesõiduteed. Ja jälle tõusis see hääl tema pähe, kuigi sõnad polnud enam arusaadavad, kumises see jätkuvalt kuskil kuklas. See oli niivõrd kõlav, et ta vaatas toas ringi, kas ka koer seda kuuleb aga too magas kerratõmbunult ahju ees , lastes ahjusuust tuleval soojusel oma vanu konte paitada. Ann vaatas ahjusuud ja mõistis et peaks püsti tõusma ja ahjuukse ning siibri kinni lükkama, et soa sisse jääks aga ta ei suutnud. Jalad olid kui tinast ja pea oli seda häält täis.

Ann ei saanud aru, kaua ta niimoodi seal istus, koolikott põlvedel käte vahel ja mida ta mõelnud oli, kui korraga lükkas ema ukse lahti ja torises rohkem nagu moe pärast punase kassiga, kes tema jalge vahelt kiiremini tuppa trügis.

-        Tere tüdrik. Mis sa istud niimoodi kangelt seal. Hakanud sööma, ma ei teadnud et niipalju hiljaks jään. Alevis oli liiklusõnnetus juhtunud, buss ei saanud meie teed mööda tulla, keeras ringiga. Õigemini läks majandi ringiga ja lubas mu pärast koju visata aga ma mõtlesin et saan jala kiiremini. Ann, kuuled mind või?! Laut on tehtud või? Kuule, miks sa ahju pole kinni pannud, söed puha jahtunud nüüd….

Kui Ann ikka tema poole tühja pilguga vaatas, läks ta laua juurde, ning vaatas tüdrukule üle laua otsa. Ema ilmumine vaatevälja äratas Anni tardumusest ja ta hakkas rabistades koolikoti lukku lahti kiskuma, et sealt õpikud ja vihikud välja võtta…

-        Mis liiklusõnnetus?

Sai Ann ema jutust lõpuks midagi aru.

-        Ja-jah, laut on tehtud. Toby on söönud, Sassi ei ole. Ahi, ja-jah, ahi, kohe panen kinni. Õhtusöök on pliidi ahjus. Mis kell on? Mis liiklusõnnetus?

Ann vaatas ehmunult ema poole. Ema oli juba ahju juures, lükkas siibri kinni ja sulges ahjusuu. Sasis korra seal magava koera kõrvade vahet, pöördus ta pliidi juurde ja võttis ahjust panni õhtusöögiga ning pani lauale. Istus siis Anni vastu ja hakkas endale ette tõstma.

-        Uhh, kõht on nii tühi, kell palju ja pikk jalutuskäik ka. Hea et sa sellise toeka toidu tegid. Seakartul, jah ?! Ahi ja või teeb imesid. Aa, liiklusõnnetus, midagi väga suurt ja koledat. 5 inimest sai viga, üks vist surnud . Rekkajuht oli saanud südamerikke või midagi ja bussipaviljoni sisse põrutanud. Tema vist sai kõige vähem viga aga mingid noored olid peatuses olnud kui rekka sinna sisse sõitis. Ega ma midagi täpset ei tea, rekka oli risti tee peal koos järelhaagisega, sellepärast buss meie poole sõita ei saanudki, seda üritati sealt ära koristada. Viga saanud lapsed olid juba ära viidud. Poe-Evi rääkis et meie oma kooli lapsed, sinu koolikaaslased olid seal olnud aga ta ei teadnud täpselt, kes. Kedagi ligi ei lastud, mitu päästeautot oli kohal, rekka vedas kütust, kardeti plahvatust, aga seda vist ei juhtunudki. Tõstan sulle ka? Sa ei ole ju veel söönud?

Ema tõstis pilgu Anni suunas. Ann oli käe kotti pistnud et vihikuid välja võtta. Midagi vedelat puutus ta sõrmedega kokku ja siis talle meenus et oli poest ploomimahla, kohupiima ja küpsised ostnud, et nädalavahetusel küpsisetorti teha. Bussipeatusest Poissi päästes oli ta kotiga neid vastikuid tegelasi peksnud ning ploomimahla pakk oli katki läinud. Ann võttis ettevaatlikult mahlast tilkuvad vihikud ja käe kotist ja asetas lauale.

-        Saare Jaanus 8-ndast, Saara ja Sandy Teeringid 7-ndast, Marek Metslang ja Artur Pelt 7-ndast. Kes neist surma sai?

Ta vaatas emale otsa ja sai aru, et seda oli öelnud seesama kurguhääl, mitte tema. Ema ei öelnud midagi. Ta kattis oma suu vasaku käe peopesaga. Ta silmades peegeldus vaid leppimine millegi paratamatuga ja tõusis laua äärest. Ann ei liigutanud end ikka veel. Ploomimahl vihikutelt ning käelt imbus vaikselt laudlinasse. Ta vaatas seda üha laienevat punakaspruuni plekki ning kogu liikumine toas tundus nagu aegluubis toimuvat. Ta nägi et ema läks köögipuhveti juurde, lükkas ülemisel riiulil olevad purgid eemale ja võttis tagumisest reast vana plekk-karbi. Ta võttis karbist näpuotsatäie mingit puru ja puistas selle teetassi. Pliidil olevas veekannus oli veel sooja vett ja ta soristas eriti aegluubis vett kruusi ja jättis tee Anni ette lauale tõmbama. Jälle pliidi juures kastis ta köögirätiku nurga veenõusse ja tuli sellega Anni juurde. Ema nihutas mahlast nõretavad vihikud eemale ning puhastas niiske rätikuga lapse käe kleepuvast mahlast.

-        Ma ei tea, kes surma sai. Keegi ei teadnud midagi täpsemalt, kedagi sündmuskohale ligi ei lastud. Ilmselt liigub palju jutte ja verisoone. Homme hindlasti tuleb keegi ka meile neid rääkima. Nüüd aga jood selle tee ära ning lähed magama.

-        Ema, mis see oli? See hääl? See polnud ju minu hääl…

-        Homme räägime. Homme on alati parem. Joo nüüd!

Ema lükkas tassi Annile lähemale ja kontrollis, kas puru oli põhja vajunud. Ann jõi seda üsna kibedat teed aga see oli isegi hea, see kuidagi silus kurku. Ta ei teadnudki, et kurk kuiv või külmetunud oleks. Alles nüüd sai aru, et igasugune soe vedelik leevendab seda arusaamatult tekkinud kurguvalu, isegi kui see on kibe.

 

 

2. peatükk

Ann ärkas läbi seina kostva jutuvada peale. Köögis polnud ilmselgelt ema üksi, keegi oli neil külas. Ta lamas veel mõned minutid ja püüdis eilseid sündmusi meenutada, aga kõik tundus kuidagi katkendlik, mitte järjekorras. Ta poleks üldse tahtnud voodist tõusta ja toast väljuda, aga tugevnev pissihäda sundis teda siiski end püsti hiivama. Öösärki kitli vastu vahetades peatus ta pilk seinakellal, see näitas keskpäevatundi. Ta oli 13 tundi jutti maganud. Tualetti minekuks pidi ta läbima köögi ning tal ei õnnestunud kuidagi külalisega kokkupuudet vältida. Kööki astudes lõppes parasjagu käsilolev jutuaine poolelt sõnalt ja suure kohvitassi taga istuv väike käbe mutike, Poe-Eevi, hüüdis liigagi kõrge häälega

-        Issand, mõtle, siit tulebki see õnnesärgis sündinu. Kullakene, küll sul ikka vedas eile ja sellele tohlakal ka. Mõtle kui te oleksite ikka veel seal bussiputkas olnud kui see reka sinna sisse põrutas. Ma nägin aknast et pärast poest lahkudes sa sinna läksid. Oh issand, mis ime sind ikka päästis, kullakene.

Ann vaatas talle üsna ehmunud pilgul otsa ja pomises nina alla et peab vetsu minema. Kiirustas köögist läbi rehealusesse, kuhu oli vannituba ehitatud ning istus potil tunduvalt kauem , kui üks pissihäda seda oleks nõudnud. Lõpuks tuli ema rehealusesse järele ja hüüdis läbi ukse

-        Kas sul on kõik korras? Tule nüüd tagasi kööki, ega Eevi enne ära ei lähe, kui on sinuga rääkida saanud. Tead ju teda küll.

-        Jajah, ma kohe. Jäin vist natuke tukkuma. Mis asja sa mulle eile juua andsid, et ma nii kaua magasin?`!’

-        Ah see on üks vanaema segu, une jaoks, väga kange. Kas magasid jutti, või olid öösel ka üleval?

-        Ei, täitsa jutti, kondid tunduvad kanged olevat nii pikast magamisest. Ma kohe tulen.

Ema läks ära ja Ann ajas end potilt püsti, tõmbas vett ning pani kraanivee jooksma. Kööki kostsid hääled nagu tegeleks Ann hammaste pesu ning muude hommikuste protseduuridega aga tegelikult vaatas tüdruk lihtsalt jooksvat vett ning viivitas. Lõpuks keeras ta kraani kinni, kuivatas täitsa kuivi käsi ja nägu käterätikuga ning astus kööki. Ema oli talle juba piimaga kohvi lauale pannud ning viilutas nüüd vorsti ning marineeritud kurki võileibade jaoks. Ann istus laua taha, Eevi vastu ning silmitses kohvitassi ning lauda. Ema oli laudlina ära vahetanud, ploomimahla plekki ei olnud, päike säras köögiaknast sisse, hilisõhtune pimedus ja tuules kõlkuv ja kriiksuv latern ei tekitanud õudu, Anni hääl oli samasugune nagu alati ning peaaegu miski ei meenutanud eilset päeva ning õhtut. Peaaegu mitte miski. Aga see oli vaid unelm, Eevi teiselpool lauda lihtalt kogus tuure ja kui Ann oli kohvitassi huultele tõstnud, pahvatas tema vada nagu tammi tagant pääsev vesi.

-        Mõtle jah, kõik need sinu sõbrad, kes seal olid, mina ei tea, mida on vaja seal putkas passida, kui just bussi ei oota ja vihma ei saja, muudkui passivad seal ja löövad aega surnuks, niimoodi need õnnetused tulevadki. Hea et sina sealt ruttu minema läksid, muidu oleksid ka lõpetanud nagu su sõbrad…

 

-        Nad ei ole mu sõbrad…

Jõudis Ann vahele öelda, aga Eevil oli sellest suhteliselt ükskõik. Ta jahvatas edasi

-        Ma ka ei tea täpselt , mismoodi see reka sinna sisse pani, ma ju tegin tööd ikkagi, pole mul aega aknal passida, aga kui see kärakas käis, siis mõtlesin küll et poe katus tuleb praegu kaela, maa värises, klaasid klirisesid, tead elu jooksis silme eest läbi. Andres, mu naabrimees oli parasjagu poes, talle tuli mõistus kõige kiiremini tagasi, helistas kohe kiirabisse või ma ei tea kuhu, igaljuhul tükk aega oli telefoni otsas. Kui rahvas hakkas kokku jooksma , siis ta muudkui rääkis edasi ja vehkis kätega et bussipeatuse ligi ei tohi minna, et lekib ja et on ohtlik ja lükkas kõik inimesed muudkui tagasi. Issand, mul oli tunne et läks terve igavik, kui politsei kohale jõudis, see meie konstaabel. Siis nad Andresega seal kahekesi sahmerdasid ja hoidsid inimesi eemal ja kui siis päästjad ja kiirabid kohale jõudsid, siis tõmmati lint ka ümber ja puha. See on seal praeguseni. Öösel viidi küll reka minema ja mingil moel on saepuru ja veega seal seda puhastatud aga ikka on kõik väga kole. Telliskivihunnik, verega üleni kaetud, või oli see õliga, mis auto tsisternist välja voolas…ei teagi, tee nüüd vahet, mõlemad tumedad vedelikud. Aga see laste veri, see jah on nagu kogu aeg silme ees.

Eevi tõmbas korra hinge ja ema lükkas talle võileivataldriku nina ette. Toidu nägemine rahustas naise veidi maha ja ta hammustas mehise suutäie vorstisaia marineeritud kurgiga

-        Ise marineerid jah?! Küll sa oled ikka kuldsete kätega naine, Marika, nii maitsvad kurgid. Retsepti ka jagad? Tead, ma võtan veel ühe, kui võib. Tänane hommik on kohe nii kiire olnud, pole aega olnud korralikult süüagi. Kuule, Ann, kas sa tundisid ikka hästi neid teisi lapsi, neid kes seal olid? Sõbrad sul noh.

-        Nad ei ole mu sõbrad, lihtsalt koolikaaslased, mõned minu klassist. Ma lihtsalt läksin sealt lüpsja poissi ära tooma, nad kiusasid vaesekest.

-        Mismoodi kiusasid???

-        No narritasid, mõnitasid… Mis neist sai? Kas nad said hirmsasti viga?

-        Ooooiiiii, sa siis ei teagi. Saara sai kohapeal surma, teised on haiglas. Mis täpselt, ei tea veel keegi. Keski pole veel haiglast tagasi tulnud ja uudiseid rääkinud. See kõige suurem poiss , Andrus vist, oli parasjagu poe taga, lunis nendelt joodikukaltsakatelt suitsu, tema ei saanud üldse pihta, aga kolm tükki on haiglas jah. Rekkajuhist ma ka ei tea, viidi minema, kuigi ma ei näinud et oleks vigastatud, konstaabel arvas et äkki tal oli mingi südamerike või midagi, miks ta niimoodi sirgel teel välja põrutas ja miks ta üldse nii kiiresti alevi vahel sõitis.

Eevi hakkas vaikselt aru saama, et Annilt suurt midagi välja ei pigista ning olles söönud võileivataldriku tühjaks, asutas ikka sama sõnaohtralt minekule. Ema läks teda uksele saatma. Veel mitu minutit kostus ukse vahelt seda vada, kuni ema lõpuks tuppa tagasi tuli ja küsis, kas ta teeb uued võileivad. Annil oli kõht hirmsasti tühi ja ta noogutas.

-        Ära võta seda poemuti juttu tõe pähe. Ta ju ütles ka et kedagi ligi ei lastud. Ja enamuse ta paneb oma peast ju alati juurde, tead ju küll.

-        Aga ma ju olin seal bussipeatuses, natuke enne õnnetust. Nad kiusasid jälle Poissi ning ma viisin ta sealt ära. Aga enne kui me läksime, ma manasin. Aga see polnudki nagu mina. See polnud minu hääl. Aahhh…

Anni käed hakkasid värsime, nii et ta pidi kohvitassi lauale asetama ning ta otsis ehmunult ema pilku, kes külmkapi juures toimetas.

-        See oli memme hääl. Ema, see oli memme hääl! Aga ma ei tea milline oli memme hääl! Ma olin ju beebi kui ta suri. Ema???

Ema pani võileivataldriku lauale ja võttis aeglaselt teisele poole lauda istet. Oli näha, et ta otsis sõnu, mida ehmunud tütrele öelda aga ei leidnud neid õigeid. Ta viivitas nii kaua kui sai ning alustas siis ääriveeri, sest nägi, kuidas Anni hingamine aina kiiremaks läheb ning vastamata jätta ei saa.

-        Vanaema oli manajanaine. Mõned nimetasid teda ka nõiaks. Ja tema vanaema oli samasugune. See anne on käinud meie pere naiselt naisele üle põlve. Mina seda ei saanud. Aga kui sa sündisid, võttis memme su oma kätele ja hoidis sind süles ning laulis sulle igal momendil, kui olid ärkvel. Niikaua kuni ta suri. Sa olid siis üheksa kuune.

-        Laulis? Mis laule?

-        Igasuguseid. Vanu. Mõnikord olid need rohkem nagu ümisemine. Aga tänu nendele lauludele ei nutnud sa beebina kunagi. Tegelikult, ka peale memme surma sa ei nutnud. Sa muutusid virilaks ainult siis kui su vennad tulid siia isa juurde külla.

-        Kas ma ei meeldinud neile juba beebina?

-        Kas nüüd just ei meeldinud, aga nad olid ju oma ema mõju alla, iga päeva said kuulda, kuidas mina ja sina nendelt nende isa ära võtsime ja väga halvad oleme. Ja et memm pani isale sõnad peale, et mulle mees saada jne. Vaesed poisid ei teadnudki muud varianti sellest loost ja elasid selle järgi.

-        Siiamaani ju elavad selle järgi.

-        Ahh, las ollab. Igaüks elab, nagu oskab…

Sellise fraasiga lõpetas ema tavaliselt kõnelused, mida ta ei soovinud edasi pidada. Lapsena tundus Annile, et see on nagu allaandmine või leppimine , ja ta pidas seda ema nõrgaks küljeks. Vanemana hakkas ta aga seda mõistma. Siis kui sai aru, et kõiki võitlusi pole mõtet pidada.

 

Jätkub...

(võib-olla)

 

 

Johannesele

 Johannesele

Kui sa siia sünnid, on elu juba ees...

Ehk kunagi sa küsid

"Kui kaua olin teel?"

Ma oskan ainult öelda

"Igavik ja veel! "

Olen sulle jõudnud

linad siluda

Ja kõik päiksetõusud

maha külvata.

Kui sa lõpuks sünnid

on elu juba ees

Su tulek on vaid künnis

sa olid juba sees.

1998

(minu lapsele, kui ma teda ootasin)

Kokkulepete kunst (raamatus "Emaduse ilu ja valu")

 

Kokkulepete kunst

Tegelikult ma ei tahtnud veel üleüldse emaks saada , kuigi ette tiksus 25. aasta. Mitte veel. Hetkel oli elu ka selline, et tööd ei olnud, raha ei olnud, isegi isiklikku tuba polnud, mehest rääkimata. Tehnilistesse üksikasjadesse laskumata oli olukord kujunenud lapsesaamiseks ilmvõimatuks. Aga ta tuli. 26 tundi surmalähedast kogemust nii mulle kui talle. 4,6 kilogrammi puhast „õnne“. Sel hetkel ma ei tundnud ei ülevoolavat emaarmastust, ega sügavat hardust. See kõik tuli aastatega hiljem, kuid pean möönma, et ilma ülevoolavuseta. Jah, mina olen see ema, kes julgeb öelda: On olnud hetki, kus ma olen kujutanud ette elu ilma oma lapseta (vastukaaluks üldlevinud õhkele: ma ei kujuta enam ette elu ilma temata!)

Mulle ei meeldi lasteraamatud-jutud, nukuteater, tsirkus ega loomaaed. Raamatuid ma sundisin end talle unejutuks lugema. Päristeatrisse viisin ta esmakordselt 7-aastaselt ja sealtmaalt ei meeldinud tallegi enam see laste-värk. Lastetükid, tsirkused ja loomaaed ... õnneks on olemas lasteaed, kool ja vanaisa. Mina ei pidanud seda jama kaasa tegema.

Ma pole traditsiooniline ema. Mul puudub vajadus pidevalt teada, kus mu laps on ja millega ta tegeleb, kellega ta koos on, kas tal on müts peas, kõht täis jne jne. Ma magan rahulikku und sestsaadik, kui ta hakkas sõpradega väljas käima ning ma ei kanna kõiki maailma lapsevanemate muresid enda õlgadel. Huviringid, hobid, sõbrad - need on rohkem nagu tema mure. No ta proovis mõnda asja, ei istunud. Halva lapsevanemana ma ka ei sundinud. 8-nda klassi alguses ta ütles et tahab minna Kunstikooli. Läkski. Lõpetaski. Ebasobilikke sõpru ma pole täheldanud, ma muidugi pole ka kontrollinud.

Paljud mu sõbrad ja tuttavad on öelnud, et mis sa ajad lolli juttu, sa oled väga hea ema. Vaata, kuidas sa poisi eest hoolitsed. Seda küll, aga ma hoolitsen kõikide elusolendite eest, kes mulle usaldatakse või kelle ma oma hoole alla võtan. Kassipoeg, koer, laps, vanainimene...vahet pole, ma olen hoolitseva loomuga...mis ei tähenda et ma olen sündinud EMA. Seda ma pole. Hetkedel, mil ta mul kopsu üle maksa ajab, ütlen ma ikka – kasva suureks, hakka oma elu elama, mine kodust ära! Gümnaasiumi lõpp terendab, ilmselt juhtub see kohe-kohe...ja kas teate, mul ei ole kahju. Ma seon hea meelega põllepaelad lahti ja saadan ta teele. Sest ma tean, et päris elu pole talle võõras, ma pole seda tema eest varjanud.

Ütleme siis nii, et minu emaks kasvamine on olnud kokkulepete kunsti õpetamine lapsele juba tema varases lapseeas. No hästi, esimesed 3 eluaastat, kui ta iga öö arutult karjus ja ei maganud ning mitte mingeid kokkuleppeid ei õnnestunud saavutada, siis ikka oli minupoolseid hüsteerilisi appikarjeid. Oli ka ninnutamist-nunnutamist, et ta kuidagi vait jääks. Aga siis saabus õndsus. Kolmandal eluaastal hakkas ta aru saama, mida ma temalt ootan. Jah, kokkulepped on olnud minu süsteemivaba kasvatusmeetod :

• Juss, ema on peale tööd väsinud, ma magan oma toas tund aega, kas sa saad iseseisvalt mängitud ja multikat niikaua vaadatud, aja mind üles, kui kõht tühjaks läheb. Toimis suurepäraselt.

• Juss, kui sa ei topi autode väljalasketorudesse kive, ei vääna autode numbrimärke kõveraks ega viruta onu mersedeselt märki ära, siis ostan sulle uue mänguauto – ei toiminud.

• Ma luban sul minna sõpradega välja, kui sul on telefon sisse lülitatud ja ma tean, millal sa tuled. Usaldan su tegemisi...esimese kõneni politseilt. Siis on usaldus otsas. Kõnet politseilt pole tulnud (laps saab kohe 20) Ei mingeid pikki ja tüütuid selgitustöid asjadest, mida ei tohi teha, mis on ebatervislik või ohtlik, ülekuulamisi või nuhkimisi. Kõik toimis.

• Juss, kui hinded ei parane, võtan ma arvuti toitejuhtme ära. Peagi sai selgeks, et on olemas legod, jalgratas ja mets. Ultimaatumid ei toiminud ühelgi korral. Toimisid aga kokkulepped Jussi, õpetaja ja minu vahel.

Otse loomulikult ei pea alati kõik kokkulepped vett...mis parata. Ka minupoolselt. See ongi elu, mida tegelikult pole mõtet ka väikelapse eest varjata. Võib ju alati öelda, et ei tasu lastelt võtta nende lapsepõlve, aga ma ei tunne , et oleksin seda teinud. Lihtsalt ma ei suutnud end 100 % maha suruda sellepärast, et tema on laps. Kui ikka kõik on s---ti, siis nii me sellest rääkisime. Kui oli hästi, tundsime sellest täiel rinnal mõnu.

Mäletan, kuidas puhkasime ükskord koos Narva-Jõesuus ühes SPA-s. Ta oli 11 või 12 aastane. Ühel hommikul ärkasin kell 5, last toas polnud....helistasin tema telefonile, see helises tema padja all. Ei osanud midagi karta, riietusin ja läksin teda otsima. Receptionis ei teadnud tütarlaps muud, kui et jah, üks väike poiss läks siit mõnda aega tagasi mööda, välja. Ma siis küsisin, et kas see on temaarust normaalne , kui päikesetõusul lahkub hotellist väike laps ilma saatjata...vastust ma muidugi ei saanud. Kuna mul ju puudub emanärv ja mulle ei tulnud pähegi paanitsema hakata, siis mõtlesin et kuhu ta ikka minna võis kui et mere äärde. Ja seal ta loomulikult oli, riided ja käterätt ilusti pingil, hüppas suurtesse laintesse. Sest ta oli ärganud ja näinud, et tuul ajab suuri laineid randa ning nendesse hüppamine on nii äge. Ma küsisin, et kas ta ei tulnud selle peale, et mind üles ajada või oodata, kuni ma ärkan ja tulla normaalsel ajal randa. Aga ema, ütles ta, sa magasid nii rahulikult ja saad ju niigi vähe magada, ma ei tahtnud sind äratada. Ja hommikul...noh siis on siin liiga palju inimesi. Mõtle, kui mõnus praegu on. Argumenteeritud ja mõistlik. Järgmisel hommikul tulime koos kell 5 randa ja siis läksime tagasi magama. Hommikusöögi magasimegi sisse. Aga meie elus polegi peamine rutiin. Nagu ema, nõnda poeg – ebatäiuslik :)

Kolmeaastasest saati olen lapsele selgitanud, et meie pere , need olemegi meie kahekesi, mis sest et üks on suur ja teine väike. Kui me üksteisega arvestame, siis saame alati hakkama. Tema pole tähtsam kui mina ja mina pole olulisem kui tema. Me oleme üksteisele tähtsad. Kusjuures vajadust selle selgituse järele pole enam ammu. Kui me vahel tülitseme, tuleb tema andeks paluma. Kui ma sõpradega välja lähen, helistab tema, et millal ma koju tulen. Mu sõbrad ütlevad, et mul on hea laps . Kuidas see minusugusega juhtus ... ausõna, mina pole süüdi!

Täna õhtul täitsime koos tema avalduse sõjaväkke võtmiseks. Mul ei ole kahju lahti lasta. Mul on hea meel, et ta on SUUR.

Lugu raamatusse "Emaduse ilu ja valu"

Pilgrim, 2018

Folgi paralleelmaailm (Sakala)

 

Folgi paralleelmaailm - STAAP

Ilmselt pole folgi puhul mingi ime siin-seal toimuvad paralleelsed peod, kogunemised ja olengud. Folgil ju kohtutakse sõpradega, soetatakse uusi sõpru ja mis seal salata- pidutsetakse ka enne ja pärast kohtumist täiesti võõrasteks jäävate inimestega. Folkloor ongi ju rahvakunst – rahvas moodustub inimestest.

Kui ma olin noor õppur või tudeng, polnud mul kunagi raha osta folgi passi- seega valisin hoolega, millistele kontserditele ma pileti ostan, milliseid kuulan vastasoleva nõlva pealt. Küpsemas eas kui folgipass taskus, jõudsin ma umbes sama paljudele kontserditele. Miks? No esiteks tuli läbida kontserdpaigale viiv takistusriba, mis reaalselt koosnes ettejuhtuvatest suurtest sõpradest, headest tuttavatest ja inimestest, kellega pikalt rääkisid ja pärast pikalt mõtlesid, et kes see nüüd oli .... Teekonnale jäi ka toidutänav  - mina kui töökas inimene pean kogu aeg töötama...ja söömine on ometi ainuke töö, mis toidab. Noh ja mõnikord väsis ka jalg lihtsalt ära ....

Folgiplatsidel toimuva melu kiuste tekkis minu tutvuskonnal ühel aastal omalaadne paralleluniversum, millest siiani paljud nostalgiliselt räägivad, mõned itsitades ja muiates omaette meenutavad  ja osad inimesed igaks juhuks mäletada ei taha.

Nimelt toimus ühes ontlikus näputöö töökojas ühe folgi esimesel päeval täiesti rahvakunsti mittepuutuv istumine alapealkirjaga „Karu matused“ . Temaatikal ja sisul mitte peatudes selgus, et enam-vähem  kõigil koosviibijatel oli olemas forgipääse, siis otsustati pärast istumist suunduda kultuurilainele...aga lauale jäi üht-teist maha. Paarist arglikust ettepanekust, et no kuidas me ometi hää kraami raisku laseme, tekkis traditsioon, et vihma, väsimuse, kontserprogrammi lõppedes või lihtsalt ettepaneku laekumise korral marssis mingi seltkond sinna katusealusesse ja pidu jätkus. Enamjaolt hommikutundideni. Omad, omade sõbrad ja sugulased, leitud uued tutvused, „keegi-haakis-end-külge“ stiilis kodanikud ja teised istusid sõbralikult improviseeritud istmetel vahetevahel kitsaksjäävas ruumis ning suhtlesid. Mis teemadel? Keegi enam ei mäleta, aga igaljuhul oli pidevalt lõbus. Kui väga kitsaks kiskus, saadeti mõni noorempoolnde meestrahvas üle hoovi poodi, piduõli juurde tooma ( mitte et piduõli põhiline oleks olnud, aga kitsaks läks, noh ...saate ju aru) Ühel sellisel juhtumil olime juba tükk aega tunnetanud lokkavat ruumikust, küsiti esimene arglik küsimus : Kas keegi tunneb seda poissi, kes „rublase ringiga“ poodi saadeti. Ja nagu sellest veel vähe oleks, et keegi ei tunnistanud teda omaks, ei mäletatud enam isegi, kuidas ta välja nägi. Iseenda üle võllanalju heites sai algatatud uus rublane ring, kui tualetist naases üks seltskonna liige, kes avaldas arvamust, et äkki see kes poodi läks, tuli koos temaga kaasa. Pannes panuseid inimloomuse ausamale poolele, jäime ootele. Usk tasus end ära, noormees naases, tuues peamiselt kaasa siiski rohkem kergendustunnet kui kesvamärjukest . Poes oli lihtsalt pikk järjekord 😊

Katusealuse ruumi ajutiseks nimetuseks sai omade vahel STAAP. Selles nimepanekus ei olnud kübetki pahatahtlikku soovi kaaperdada Folgistaabi identiteeti aga mõnel korral kindlasti tekitas see väikest segadust. Ühe karmi vihmahoo ajal suuremat sorti umbrella all seistes ja lõdisedes helistasime läbi staabi püsikundesid. Kuna muusika on ju vali ja pikalt rääkida ei saa, sai telefoni hüütud sellised tähtsad märksõnad nagu: Staabis! Poole tunni pärast! Külmarohi ja kiluvõileivad!  Sama umbrella all seisva Folgi vabatahtliku silmad lõid lootusest särama ...aga ma kujutan ette kuidas ta pettus, kui päris-staabis poole tunni pärast teda kilu ja konjak ei oodanud. Mis teha - elu.

Ja seadust sai ka pisut rikutud, aga noh, ainult hästi pisut. Vahel kui staabis juhtus tumedamat veini või konjakit üle jääma ja kohe-kohe algas kontsert, kuhu ilmtingimata pidi minema (me olime siiski lõppkokkuvõttes väga kultuursed kodanikud) siis sai tumadem jook villitud Aura vee sinistesse pudelitesse ja neid viibutasid näppude vahel silmnähtavalt ontlikuma välimusega seltskonnaliikmed, kui folgialale siseneti. Turvamehed nendel aastatel veel veepudeleid üle ei nuusutanud. Aga kordan igaks juhuks üle, tegemist ei olnud kuritegevusega kasu lõikamise, vaid ainult enda tarbeks ja toiduainete mitte raiskamise üllal eesmärgil.

Tihti juhtus, et staap alustas tegevust juba mitu tundi enne Folgi esimesi kontserdihelisid, sest kõik juba teadsid, et staabi omanik (see tähendab et mina) parkis neljapäeva hommikul auto staabi ette  ja jõudis esimest korda koju esmaspäeva pärastlõunal. Staap toimetas (erinevalt Folgi staabist) ööpäevaringselt. Staabis ka magati. Seal oli üks diivan ja mõned porolonid. Olid püsiööbijad, keda ma ise lahke käega kutsusin, aga oli ka selliseid, kelle päritolule pidi hommikul pikalt mõtlema. Aga nagu rahvatarkus Ameerika-mandrilt ütleb, et mis juhtus Las Vegases, see jääb Las-Vegasesse, siis kõike, mis Staabis juhtus, on parem mitte trükimustana paista lasta. Need, kes end seda lugedes osalisena tundsid, nendele suured tervitused idapiirilt!

Ja pealegi...Valestaap lõpetas, Folk ja päris-staap jäid. Elagu Folk!

2019

Ajalehele "Sakala"

 

Ekslemas

 

Ekslemas

Lasta end eksima

võõras õhtuses linnas. 

Tänavakividel keksima, 

läbi akende minna.

Astuda tolmu

ja inimelude pinnal.

Vihmarennide koolmetel, 

peo all rentslite sammal.

Lugusid kuulata

laulude kaupa.

Kontvõõrana kuuluda

ellu võõrasse tuppa.

Kulunud lävedel

rüübata köökide lõhnu.

Küündida, püüelda,

jääda võõraks sel õhtul.

Minna öhe, kus valgus, 

läbi luukide piilub.

Õhtusöökide algus

ja su nukruse siirus.

Suled värava linnal, 

kuhu lasid end eksima.

Sinu tee laskub orgu,

hing jääb tänavakividel

ekslema.

2022

Napoli

Napoli

Kesk

kõveraid

müüre

ja

krobedaid

piite,

all

katuste

ääri

hiilimas

AEG,

silunud

läved

täis

kellegi

jälgi,

tänava

tolmu

ununend

NAER,

sahvrite

seintelt

ja

keldrite

kõdust

noppida

oleks

saatuseid

NEID,

mida

saab

lugeda

kroonika

kaantelt,

jätkavad

kulgu

mis

ei

puutu

MEID

Napoli, 2022

Toolse linnus ja Jaanus

 Toolse linnus ja Jaanus

                            Foto Aivo Oblikas

Jaanus oli oma lapsesammudega jõudnud Toolse linnuse juurde  retke teise päeva õhtuks. 

"Mine mööda mere äärt, ära proovi otse minna, otse eksid laande ja seal on soed. Soed mere äärde ei tule. Mine niikaua kuni mõni suitsuga tare ette tuleb, mere ääres on ehk veel neid..." 

oli ema enne unne vajumist öelnud. Nad kõik vajusid lõpuks unne - ema, isa, nänn, taat, vanem õde ja kui väike veli oma vibuhällis enam häält ei teinud, ei osanud Jaanus oma 5-aastase peaga muud teha kui mööda mere äärt astuma hakata. Must surm oli lõpuks ka nende tarre jõudnud. 

Taat ütles et katk tuli musta kitsena, aga Jaanus arvas et taadil olid selleks ajaks juba nägemused, kui kitsehabeme ja musta kasukaga mõisa kubjas tuli tarre mõisa abilisi otsima. Kubjas oli pea tare ukse vahelt sisse pistnud ja näinud palju lamavaid haigeid, midagi öelnud ja kohe kiirelt lahkunud. Ju siis taat teda katkuks pidaski, aga katk oli selleks ajaks võtnud juba nänni ja suurema õe. 

Nüüd siis astus Jaanus külmast lõdisedes mere äärest kerkiva musta kindluse lagunenud müüride poole ja tundis kuidas jõud jalgadest kaduma hakkab. Jalge all krabisesid hahetanud ja külmast võetud rohulibled ning rannataimed ning üle taeva oli selge-selge, mis tähendas et läheb veel külmemaks. Kodust varnast võetud õe lambanahkne kasukas, mis tundus alguses hea mõte olevat, oli eelmise päeva lörtsisajust läbivettinuna nii raskeks muutunud, et Jaanuse väiksed õlad seda enam kanda ei jõudnud ja seljas oligi tal ainult mõned linased hamed, mis ta kiiruga üksteise peale oli tõmmanud. Jaanus istus külmunud mättale ning jäi linnuse kurjakuulutavat kogu vaatama. 

Sellest kantsist oli taat rääkinud hirmutavaid ja põnevaid mereröövlilugusid, ainumas allesjäänud silm ahjusuu valguses kelmikalt helklemas ja naerukurd kavalalt suunurgas. Enne suurt sõda ja varemalgi ajal olla linnus olnud tähtis ja tugev kants. Akendest olla välja piilunud valgus ja müüriservadel kõndinud tunnimehed. Kõike seda selleks, et merelt tulevaid röövleid kiirelt märgata . Ning siis need põnevad taplused ja reetmised ja salapärased surmajuhtumid....ema pidi tihtilugu vahele segama, et poisi pea päris hulluks ei läheks. 

Praegu ei suutnud poiss aga sellele pimedale ning tühjale varemele sellist elu sisse mõelda ning ta viskas end seliti, et uurida üle taeva jooksvat linnuteed. Vahel oli linnutee olnud nagu tuline valgusjutt, vahel nagu pilv, täna aga oleks nagu lahkunute hinged koondunud ümber kuusepuu. Taat rääkis ikka et kui end selgel ööl maa peale seliti visata ja linnuteed väga-väga tähelepanelikult vaadata, siis säravad sealt vastu kallite kadunute hingetähed ja sa leiad need kergesti üle, sest nad helgivad säravamalt kui teised. 

Jaanus kissitas silmi, et pilti teravamaks saada ja talle tunduski et siin-seal sillerdas mõni täht teistest selgemalt. Ta püüdis neile nimesid anda : isa, nänn, õde Mai, väike veli, kellel veel nimegi polnud, ema....ja siis korraga säras üks täht teistest tunduvalt heledamalt- täpselt nagu vanaisa ainus silm ahjusuu valguses mõnusal talveõhtul...ja siis samas kõrval kohe teine ka, täpselt kõrvuti säras kaks tähte. 

Jaanus naeratas, sest ta oli kindel, et taat oli leidnud üles oma teise, nooruses pootshaagi otsa kukkudes kaotatud silma ja need kaks nüüd narritavad teda .... sest see teine ere täht, see ei saanud ju olla tema , Jaanus, tema oli ju siin maa peal veel, teda must surm polnud võtnud..... 

Korraga tundis Jaanus et tal ei ole enam üldse külm, ta oleks justkui lamanud soojal kodusel asemel, lambanahk külje all ja ahju lämmi värelus toas. Ta pööras pead, nägi ühel pool metsa, teisel pool linnuse mustavat kujutist ning peakohal säravat linnuteed. Nii hea oli olla. Pehme, soe lumi hakkas vaikselt ta peale langema. 

Hommikuhakul sammusid kaks meest mööda mereranda linnuse poole ning märkasid värske lume sees imelikku mustavat laiku. Alul arvasid et mingi metsloom on seal maganud, aga lähemale astudes tundus kuju olevat väikese seliti lamava lapse moodi - peanupp, jalad, käed, keha .... aga imelikul kombel ei viinud sulanud koha pealt eemale ükski jälg, ei inimese ega looma oma. Katk, mõtlesid mehed mõlemad kuuldavalt ja kiirendasid sammu.

detsember 2020

 

Naasama ving

Naasama ving ehk trammis ei saa olla graatsiline.

Olen piisavalt kaua olnud opakalt õnnelik ja vastikult positiive, nii et olete ehk juba unustanud minu iroonilise poole.

Seega...tänased mõtted 20-minutilisel trammisõidul on teie lahkel loal siin...

Trammisõitja ei saa olla graatsiline. Vähemalt talvel. Kuidas riietusin, liikusin ja tundsin end enne üliõpilasstaatust? Viskasin toas kerge jope selga, haarasin kõik vajalikud ja vahel ka igaks juhuks ebavajalikud kotid ja esemed näppu ning lennutasin need lihtsalt auto tagapingile. Ok, talvel tõmbasin vahel kapuutsi pähe ja panin jopehõlmad kinni, kui oli vaja autot lumest puhastada. Selleks ajaks oli autos juba arvestatav soojus kui sisse istusin ning lehvitasin hõlmad jälle laiali. Ja läksin, lendasin suisa , ma ütleks. Tänav oli ikka lumest mingil moel lahti lükatud ju.

Aga nüüd algab iga hommik vaidlusest iseendaga - kas tõusta pool tundi varem üles, et teha soeng, või mitte?! Harjumuste jõud on suur ning tõusen pool tundi varem. Verdtilkuva südamega surun mütsi värskelt koolutatud lokkidele. Kotti kokku pannes vaatan hoolega, et raamatute ja konspektide vahele jääks paras ruum piimapaki ja munakarbi tarbeks. Arvutit vajavatel päevadel surun raske ohkega kotti ka eraldi poekoti.

Ja siis lähen, trammipeatuse poole, kuhu on umbes 800 meetrit. Ja rühin, mööda üherajalist sõiduteed, sest kõnniteid ei ole vaevutud lahti lükkama ja kui mõni korralik majahaldaja on seda teinud, siis lumesahk on sinna pääsemise ilmtingimata kinni lükanud. Mõnikord lõpeb lahtilükatud rada lihtsalt ära, nagu noaga lõigatult. Seisan ja mõtlen kas hüpata või sumada. Aga noh, liikumine , see on elu , ning lõpuks seisan trammipeatuses, mütsi serv härmas, higi voolamas mööda selgroogu trussikute poole. Tuul tõmbab ja hetkega hakkab külm. Trammis on sisekliimaga 2 varianti - kas külmem kui õues või sulatab pingi kõrval olev radiaator sukapüksid säärekarvade külge. Prillid löövad uduseks, valideerin käsikaudu oma pileti ning koban vaba pingini. Uhh...uue väljakutseni on 20 minutit hingetõmbapausi.

Kui veab, siis pole trammis ühtegi haisvat pompši (veab harva) ja eriti tore on kui trammi siseneb mõni lapsega isik. Siis on vähemalt mõnus jälgida , kuidas piinlikult punastav noor ema püüab jonnivat last rahustada või vanaema vastab lapselapse lõpututele küsimustele stoilise rahuga- "ma ei tea!" . Enamjaolt aga ümbritseb mind bluetooth-zombide maailm. Moodsad kõrvatropid aga miskipärast ei too inimestele rõõmu. Mitte keegi ei naerata, ei jõnksuta puusa muusika taktis ega ümise kaasa. Peab uurima, kas äkki nende kõrvaklappidel on mingi kõrvaltoime, mis paralüseerib näolihased ?! Vahel ma siiski taban mõne kummastava pilgu minu pihta, kui ma kotist raamatu võtan ja lugema hakkan. Enamjaolt on ju see viimane 10 lk kohustuslikust peatükist jäänud lugemata. Mõnikord ma lihtsalt magan.

Sihtkohta jõudes ja trammist väljudes tõmbab lumesopa all olev jää mul korraks jalad alt aga pole hullu - püsin.

Lõpuks ometi saan ülikooli suurest uksest sisse. Tirin mütsi peast, annan ära jope ja tunnen end jälle inimesena. Väldin peegleid, sest talvised mütsisoengud ei soodusta vaimse tervise heaolu.

Ülejäänud päeva tõrjun enda peast mõtet tagasiteest koju ja arvutan, et kuidas ma saaksin iga kuu kokku hoida 90 eurot et osta majatagusesse parklasse kuupilet.

Ma ei ole ühiskondliku transpordi inimene , no ei ole.

Tahan Itaaliasse!

Vihkan lund, vihkan mütse!

Aga tõusen ikka pool tundi varem...