Kokkulepete kunst

Tegelikult ma ei tahtnud veel üleüldse emaks saada , kuigi ette tiksus 25. aasta. Mitte veel. Hetkel oli elu ka selline, et tööd ei olnud, raha ei olnud, isegi isiklikku tuba polnud, mehest rääkimata. Tehnilistesse üksikasjadesse laskumata oli olukord kujunenud lapsesaamiseks ilmvõimatuks. Aga ta tuli. 26 tundi surmalähedast kogemust nii mulle kui talle. 4,6 kilogrammi puhast „õnne“. Sel hetkel ma ei tundnud ei ülevoolavat emaarmastust, ega sügavat hardust. See kõik tuli aastatega hiljem, kuid pean möönma, et ilma ülevoolavuseta. Jah, mina olen see ema, kes julgeb öelda: On olnud hetki, kus ma olen kujutanud ette elu ilma oma lapseta (vastukaaluks üldlevinud õhkele: ma ei kujuta enam ette elu ilma temata!)

Mulle ei meeldi lasteraamatud-jutud, nukuteater, tsirkus ega loomaaed. Raamatuid ma sundisin end talle unejutuks lugema. Päristeatrisse viisin ta esmakordselt 7-aastaselt ja sealtmaalt ei meeldinud tallegi enam see laste-värk. Lastetükid, tsirkused ja loomaaed ... õnneks on olemas lasteaed, kool ja vanaisa. Mina ei pidanud seda jama kaasa tegema.

Ma pole traditsiooniline ema. Mul puudub vajadus pidevalt teada, kus mu laps on ja millega ta tegeleb, kellega ta koos on, kas tal on müts peas, kõht täis jne jne. Ma magan rahulikku und sestsaadik, kui ta hakkas sõpradega väljas käima ning ma ei kanna kõiki maailma lapsevanemate muresid enda õlgadel. Huviringid, hobid, sõbrad - need on rohkem nagu tema mure. No ta proovis mõnda asja, ei istunud. Halva lapsevanemana ma ka ei sundinud. 8-nda klassi alguses ta ütles et tahab minna Kunstikooli. Läkski. Lõpetaski. Ebasobilikke sõpru ma pole täheldanud, ma muidugi pole ka kontrollinud.

Paljud mu sõbrad ja tuttavad on öelnud, et mis sa ajad lolli juttu, sa oled väga hea ema. Vaata, kuidas sa poisi eest hoolitsed. Seda küll, aga ma hoolitsen kõikide elusolendite eest, kes mulle usaldatakse või kelle ma oma hoole alla võtan. Kassipoeg, koer, laps, vanainimene...vahet pole, ma olen hoolitseva loomuga...mis ei tähenda et ma olen sündinud EMA. Seda ma pole. Hetkedel, mil ta mul kopsu üle maksa ajab, ütlen ma ikka – kasva suureks, hakka oma elu elama, mine kodust ära! Gümnaasiumi lõpp terendab, ilmselt juhtub see kohe-kohe...ja kas teate, mul ei ole kahju. Ma seon hea meelega põllepaelad lahti ja saadan ta teele. Sest ma tean, et päris elu pole talle võõras, ma pole seda tema eest varjanud.

Ütleme siis nii, et minu emaks kasvamine on olnud kokkulepete kunsti õpetamine lapsele juba tema varases lapseeas. No hästi, esimesed 3 eluaastat, kui ta iga öö arutult karjus ja ei maganud ning mitte mingeid kokkuleppeid ei õnnestunud saavutada, siis ikka oli minupoolseid hüsteerilisi appikarjeid. Oli ka ninnutamist-nunnutamist, et ta kuidagi vait jääks. Aga siis saabus õndsus. Kolmandal eluaastal hakkas ta aru saama, mida ma temalt ootan. Jah, kokkulepped on olnud minu süsteemivaba kasvatusmeetod :

• Juss, ema on peale tööd väsinud, ma magan oma toas tund aega, kas sa saad iseseisvalt mängitud ja multikat niikaua vaadatud, aja mind üles, kui kõht tühjaks läheb. Toimis suurepäraselt.

• Juss, kui sa ei topi autode väljalasketorudesse kive, ei vääna autode numbrimärke kõveraks ega viruta onu mersedeselt märki ära, siis ostan sulle uue mänguauto – ei toiminud.

• Ma luban sul minna sõpradega välja, kui sul on telefon sisse lülitatud ja ma tean, millal sa tuled. Usaldan su tegemisi...esimese kõneni politseilt. Siis on usaldus otsas. Kõnet politseilt pole tulnud (laps saab kohe 20) Ei mingeid pikki ja tüütuid selgitustöid asjadest, mida ei tohi teha, mis on ebatervislik või ohtlik, ülekuulamisi või nuhkimisi. Kõik toimis.

• Juss, kui hinded ei parane, võtan ma arvuti toitejuhtme ära. Peagi sai selgeks, et on olemas legod, jalgratas ja mets. Ultimaatumid ei toiminud ühelgi korral. Toimisid aga kokkulepped Jussi, õpetaja ja minu vahel.

Otse loomulikult ei pea alati kõik kokkulepped vett...mis parata. Ka minupoolselt. See ongi elu, mida tegelikult pole mõtet ka väikelapse eest varjata. Võib ju alati öelda, et ei tasu lastelt võtta nende lapsepõlve, aga ma ei tunne , et oleksin seda teinud. Lihtsalt ma ei suutnud end 100 % maha suruda sellepärast, et tema on laps. Kui ikka kõik on s---ti, siis nii me sellest rääkisime. Kui oli hästi, tundsime sellest täiel rinnal mõnu.

Mäletan, kuidas puhkasime ükskord koos Narva-Jõesuus ühes SPA-s. Ta oli 11 või 12 aastane. Ühel hommikul ärkasin kell 5, last toas polnud....helistasin tema telefonile, see helises tema padja all. Ei osanud midagi karta, riietusin ja läksin teda otsima. Receptionis ei teadnud tütarlaps muud, kui et jah, üks väike poiss läks siit mõnda aega tagasi mööda, välja. Ma siis küsisin, et kas see on temaarust normaalne , kui päikesetõusul lahkub hotellist väike laps ilma saatjata...vastust ma muidugi ei saanud. Kuna mul ju puudub emanärv ja mulle ei tulnud pähegi paanitsema hakata, siis mõtlesin et kuhu ta ikka minna võis kui et mere äärde. Ja seal ta loomulikult oli, riided ja käterätt ilusti pingil, hüppas suurtesse laintesse. Sest ta oli ärganud ja näinud, et tuul ajab suuri laineid randa ning nendesse hüppamine on nii äge. Ma küsisin, et kas ta ei tulnud selle peale, et mind üles ajada või oodata, kuni ma ärkan ja tulla normaalsel ajal randa. Aga ema, ütles ta, sa magasid nii rahulikult ja saad ju niigi vähe magada, ma ei tahtnud sind äratada. Ja hommikul...noh siis on siin liiga palju inimesi. Mõtle, kui mõnus praegu on. Argumenteeritud ja mõistlik. Järgmisel hommikul tulime koos kell 5 randa ja siis läksime tagasi magama. Hommikusöögi magasimegi sisse. Aga meie elus polegi peamine rutiin. Nagu ema, nõnda poeg – ebatäiuslik :)

Kolmeaastasest saati olen lapsele selgitanud, et meie pere , need olemegi meie kahekesi, mis sest et üks on suur ja teine väike. Kui me üksteisega arvestame, siis saame alati hakkama. Tema pole tähtsam kui mina ja mina pole olulisem kui tema. Me oleme üksteisele tähtsad. Kusjuures vajadust selle selgituse järele pole enam ammu. Kui me vahel tülitseme, tuleb tema andeks paluma. Kui ma sõpradega välja lähen, helistab tema, et millal ma koju tulen. Mu sõbrad ütlevad, et mul on hea laps . Kuidas see minusugusega juhtus ... ausõna, mina pole süüdi!

Täna õhtul täitsime koos tema avalduse sõjaväkke võtmiseks. Mul ei ole kahju lahti lasta. Mul on hea meel, et ta on SUUR.

Lugu raamatusse "Emaduse ilu ja valu"

Pilgrim, 2018

 

Folgi paralleelmaailm - STAAP

Ilmselt pole folgi puhul mingi ime siin-seal toimuvad paralleelsed peod, kogunemised ja olengud. Folgil ju kohtutakse sõpradega, soetatakse uusi sõpru ja mis seal salata- pidutsetakse ka enne ja pärast kohtumist täiesti võõrasteks jäävate inimestega. Folkloor ongi ju rahvakunst – rahvas moodustub inimestest.

Kui ma olin noor õppur või tudeng, polnud mul kunagi raha osta folgi passi- seega valisin hoolega, millistele kontserditele ma pileti ostan, milliseid kuulan vastasoleva nõlva pealt. Küpsemas eas kui folgipass taskus, jõudsin ma umbes sama paljudele kontserditele. Miks? No esiteks tuli läbida kontserdpaigale viiv takistusriba, mis reaalselt koosnes ettejuhtuvatest suurtest sõpradest, headest tuttavatest ja inimestest, kellega pikalt rääkisid ja pärast pikalt mõtlesid, et kes see nüüd oli .... Teekonnale jäi ka toidutänav  - mina kui töökas inimene pean kogu aeg töötama...ja söömine on ometi ainuke töö, mis toidab. Noh ja mõnikord väsis ka jalg lihtsalt ära ....

Folgiplatsidel toimuva melu kiuste tekkis minu tutvuskonnal ühel aastal omalaadne paralleluniversum, millest siiani paljud nostalgiliselt räägivad, mõned itsitades ja muiates omaette meenutavad  ja osad inimesed igaks juhuks mäletada ei taha.

Nimelt toimus ühes ontlikus näputöö töökojas ühe folgi esimesel päeval täiesti rahvakunsti mittepuutuv istumine alapealkirjaga „Karu matused“ . Temaatikal ja sisul mitte peatudes selgus, et enam-vähem  kõigil koosviibijatel oli olemas forgipääse, siis otsustati pärast istumist suunduda kultuurilainele...aga lauale jäi üht-teist maha. Paarist arglikust ettepanekust, et no kuidas me ometi hää kraami raisku laseme, tekkis traditsioon, et vihma, väsimuse, kontserprogrammi lõppedes või lihtsalt ettepaneku laekumise korral marssis mingi seltkond sinna katusealusesse ja pidu jätkus. Enamjaolt hommikutundideni. Omad, omade sõbrad ja sugulased, leitud uued tutvused, „keegi-haakis-end-külge“ stiilis kodanikud ja teised istusid sõbralikult improviseeritud istmetel vahetevahel kitsaksjäävas ruumis ning suhtlesid. Mis teemade? Keegi enam ei mäleta, aga igaljuhul oli pidevalt lõbus. Kui väga kitsaks kiskus, saadeti mõni noorempoolnde meestrahvas üle hoovi poodi, piduõli juurde tooma ( mitte et piduõli põhiline oleks olnud, aga kitsaks läks, noh ...saate ju aru) Ühel sellisel juhtumil olime juba tükk aega tunnetanud lokkavat ruumikust, küsiti esimene arglik küsimus : Kas keegi tunneb seda poissi, kes „rublase ringiga“ poodi saadeti. Ja nagu sellest veel vähe oleks, et keegi ei tunnistanud teda omaks, ei mäletatud enam isegi, kuidas ta välja nägi. Iseenda üle võllanalju heites sai algatatud uus rublane ring, kui tualetist naases üks seltskonna liige, kes avaldas arvamust, et äkki see kes poodi läks, tuli koos temaga kaasa. Pannes panuseid inimloomuse ausamale poolele, jäime ootele. Usk tasus end ära, noormees naases, tuues peamiselt kaasa siiski rohkem kergendustunnet kui kesvamärjukest . Poes oli lihtsalt pikk järjekord 😊

Katusealuse ruumi ajutiseks nimetuseks sai omade vahel STAAP. Selles nimepanekus ei olnud kübetki pahatahtlikku soovi kaaperdada Folfistaabi identiteeti aga mõnel korral kindlasti tekitas see väikest segadust. Ühe karmi vihmahoo ajal suuremat sorti umbrella all seistes ja lõdisedes helistasime läbi staabi püsikundesid. Kuna muusika on ju vali ja pikalt rääkida ei saa, sai telefoni hüütud sellised tähtsad märksõnad nagu: Staabis! Poole tunni pärast! Külmarohi ja kiluvõileivad!  Sama umbrella all seisva Folgi vabatahtliku silmad lõid lootusest särama ...aga ma kujutan ette kuidas ta pettus, kui päris-staabis poole tunni pärast teda kilu ja konjak ei oodanud. Mis teha - elu.

Ja seadust sai ka pisut rikutud, aga noh, ainult hästi pisut. Vahel kui staabis juhtus tumedamat veini või konjakit üle jääma ja kohe-kohe algas kontsert, kuhu ilmtingimata pidi minema (me olime siiski lõppkokkuvõttes väga kultuursed kodanikud) siis sai tumadem jook villitud Aura vee sinistesse pudelitesse ja neid viibutasid näppude vahel silmnähtavalt ontlikuma välimusega seltskonnaliikmed, kui folgialale siseneti. Turvamehed nendel aastatel veel veepudeleid üle ei nuusutanud. Aga kordan igaks juhuks üle, tegemist ei olnud kuritegevusega kasu lõikamise, vaid ainult enda tarbeks ja toiduainete mitte raiskamise üllal eesmärgil.

Tihti juhtus, et staap alustas tegevust juba mitu tundi enne Folgi esimesi kontserdihelisid, sest kõik juba teadsid, et staabi omanik (see tähendab et mina) parkisin neljapäeva hommikul auto staabi ette  ja jõudsin esimest korda koju esmaspäeva pärastlõunal. Staap toimetas (erinevalt Folgi staabist) ööpäevaringselt. Staabis ka magati. Seal oli üks diivan ja mõned porolonid. Olid püsiööbijad, keda ma ise lahke käega kutsusin, aga oli ka selliseid, kelle päritolule pidi hommikul pikalt mõtlema. Aga nagu rahvatarkus Ameerika-mandrilt ütleb, et mis juhtus Las Vegases, see jääb Las-Vegasesse, siis kõike, misa Staabis juhtus, on parem mitte trükimustana paista lasta. Need, kes end seda lugedes osalisena tundsid, nendele suured tervitused idapiirilt!

Ja pealegi...Valestaap lõpetas, Folk ja päris-staap jäid. Elagu Folk!

2019

Ajalehele "Sakala"

 

Ekslemas

 

Ekslemas

Lasta end eksima

võõras õhtuses linnas. 

Tänavakividel keksima, 

läbi akende minna.

Astuda tolmu

ja inimelude pinnal.

Vihmarennide koolmetel, 

peo all rentslite sammal.

Lugusid kuulata

laulude kaupa.

Kontvõõrana kuuluda

ellu võõrasse tuppa.

Kulunud lävedel

rüübata köökide lõhnu.

Küündida, püüelda,

jääda võõraks sel õhtul.

Minna öhe, kus valgus, 

läbi luukide piilub.

Õhtusöökide algus

ja su nukruse siirus.

Suled värava linnal, 

kuhu lasid end eksima.

Sinu tee laskub orgu,

hing jääb tänavakividel

ekslema.

2022

Napoli

Napoli

Kesk

kõveraid

müüre

ja

krobedaid

piite,

all

katuste

ääri

hiilimas

AEG,

silunud

läved

täis

kellegi

jälgi,

tänava

tolmu

ununend

NAER,

sahvrite

seintelt

ja

keldrite

kõdust

noppida

oleks

saatuseid

NEID,

mida

saab

lugeda

kroonika

kaantelt,

jätkavad

kulgu

mis

ei

puutu

MEID

Napoli, 2022

Toolse linnus ja Jaanus

 Toolse linnus ja Jaanus

                            Foto Aivo Oblikas

Jaanus oli oma lapsesammudega jõudnud Toolse linnuse juurde  retke teise päeva õhtuks. 

"Mine mööda mere äärt, ära proovi otse minna, otse eksid laande ja seal on soed. Soed mere äärde ei tule. Mine niikaua kuni mõni suitsuga tare ette tuleb, mere ääres on ehk veel neid..." 

oli ema enne unne vajumist öelnud. Nad kõik vajusid lõpuks unne - ema, isa, nänn, taat, vanem õde ja kui väike veli oma vibuhällis enam häält ei teinud, ei osanud Jaanus oma 5-aastase peaga muud teha kui mööda mere äärt astuma hakata. Must surm oli lõpuks ka nende tarre jõudnud. 

Taat ütles et katk tuli musta kitsena, aga Jaanus arvas et taadil olid selleks ajaks juba nägemused, kui kitsehabeme ja musta kasukaga mõisa kubjas tuli tarre mõisa abilisi otsima. Kubjas oli pea tare ukse vahelt sisse pistnud ja näinud palju lamavaid haigeid, midagi öelnud ja kohe kiirelt lahkunud. Ju siis taat teda katkuks pidaski, aga katk oli selleks ajaks võtnud juba nänni ja suurema õe. 

Nüüd siis astus Jaanus külmast lõdisedes mere äärest kerkiva musta kindluse lagunenud müüride poole ja tundis kuidas jõud jalgadest kaduma hakkab. Jalge all krabisesid hahetanud ja külmast võetud rohulibled ning rannataimed ning üle taeva oli selge-selge, mis tähendas et läheb veel külmemaks. Kodust varnast võetud õe lambanahkne kasukas, mis tundus alguses hea mõte olevat, oli eelmise päeva lörtsisajust läbivettinuna nii raskeks muutunud, et Jaanuse väiksed õlad seda enam kanda ei jõudnud ja seljas oligi tal ainult mõned linased hamed, mis ta kiiruga üksteise peale oli tõmmanud. Jaanus istus külmunud mättale ning jäi linnuse kurjakuulutavat kogu vaatama. 

Sellest kantsist oli taat rääkinud hirmutavaid ja põnevaid mereröövlilugusid, ainumas allesjäänud silm ahjusuu valguses kelmikalt helklemas ja naerukurd kavalalt suunurgas. Enne suurt sõda ja varemalgi ajal olla linnus olnud tähtis ja tugev kants. Akendest olla välja piilunud valgus ja müüriservadel kõndinud tunnimehed. Kõike seda selleks, et merelt tulevaid röövleid kiirelt märgata . Ning siis need põnevad taplused ja reetmised ja salapärased surmajuhtumid....ema pidi tihtilugu vahele segama, et poisi pea päris hulluks ei läheks. 

Praegu ei suutnud poiss aga sellele pimedale ning tühjale varemele sellist elu sisse mõelda ning ta viskas end seliti, et uurida üle taeva jooksvat linnuteed. Vahel oli linnutee olnud nagu tuline valgusjutt, vahel nagu pilv, täna aga oleks nagu lahkunute hinged koondunud ümber kuusepuu. Taat rääkis ikka et kui end selgel ööl maa peale seliti visata ja linnuteed väga-väga tähelepanelikult vaadata, siis säravad sealt vastu kallite kadunute hingetähed ja sa leiad need kergesti üle, sest nad helgivad säravamalt kui teised. 

Jaanus kissitas silmi, et pilti teravamaks saada ja talle tunduski et siin-seal sillerdas mõni täht teistest selgemalt. Ta püüdis neile nimesid anda : isa, nänn, õde Mai, väike veli, kellel veel nimegi polnud, ema....ja siis korraga säras üks täht teistest tunduvalt heledamalt- täpselt nagu vanaisa ainus silm ahjusuu valguses mõnusal talveõhtul...ja siis samas kõrval kohe teine ka, täpselt kõrvuti säras kaks tähte. 

Jaanus naeratas, sest ta oli kindel, et taat oli leidnud üles oma teise, nooruses pootshaagi otsa kukkudes kaotatud silma ja need kaks nüüd narritavad teda .... sest see teine ere täht, see ei saanud ju olla tema , Jaanus, tema oli ju siin maa peal veel, teda must surm polnud võtnud..... 

Korraga tundis Jaanus et tal ei ole enam üldse külm, ta oleks justkui lamanud soojal kodusel asemel, lambanahk külje all ja ahju lämmi värelus toas. Ta pööras pead, nägi ühel pool metsa, teisel pool linnuse mustavat kujutist ning peakohal säravat linnuteed. Nii hea oli olla. Pehme, soe lumi hakkas vaikselt ta peale langema. 

Hommikuhakul sammusid kaks meest mööda mereranda linnuse poole ning märkasid värske lume sees imelikku mustavat laiku. Alul arvasid et mingi metsloom on seal maganud, aga lähemale astudes tundus kuju olevat väikese seliti lamava lapse moodi - peanupp, jalad, käed, keha .... aga imelikul kombel ei viinud sulanud koha pealt eemale ükski jälg, ei inimese ega looma oma. Katk, mõtlesid mehed mõlemad kuuldavalt ja kiirendasid sammu.

detsember 2020

 

Naasama ving

Naasama ving ehk trammis ei saa olla graatsiline.

Olen piisavalt kaua olnud opakalt õnnelik ja vastikult positiive, nii et olete ehk juba unustanud minu iroonilise poole.

Seega...tänased mõtted 20-minutilisel trammisõidul on teie lahkel loal siin...

Trammisõitja ei saa olla graatsiline. Vähemalt talvel. Kuidas riietusin, liikusin ja tundsin end enne üliõpilasstaatust? Viskasin toas kerge jope selga, haarasin kõik vajalikud ja vahel ka igaks juhuks ebavajalikud kotid ja esemed näppu ning lennutasin need lihtsalt auto tagapingile. Ok, talvel tõmbasin vahel kapuutsi pähe ja panin jopehõlmad kinni, kui oli vaja autot lumest puhastada. Selleks ajaks oli autos juba arvestatav soojus kui sisse istusin ning lehvitasin hõlmad jälle laiali. Ja läksin, lendasin suisa , ma ütleks. Tänav oli ikka lumest mingil moel lahti lükatud ju.

Aga nüüd algab iga hommik vaidlusest iseendaga - kas tõusta pool tundi varem üles, et teha soeng, või mitte?! Harjumuste jõud on suur ning tõusen pool tundi varem. Verdtilkuva südamega surun mütsi värskelt koolutatud lokkidele. Kotti kokku pannes vaatan hoolega, et raamatute ja konspektide vahele jääks paras ruum piimapaki ja munakarbi tarbeks. Arvutit vajavatel päevadel surun raske ohkega kotti ka eraldi poekoti.

Ja siis lähen, trammipeatuse poole, kuhu on umbes 800 meetrit. Ja rühin, mööda üherajalist sõiduteed, sest kõnniteid ei ole vaevutud lahti lükkama ja kui mõni korralik majahaldaja on seda teinud, siis lumesahk on sinna pääsemise ilmtingimata kinni lükanud. Mõnikord lõpeb lahtilükatud rada lihtsalt ära, nagu noaga lõigatult. Seisan ja mõtlen kas hüpata või sumada. Aga noh, liikumine , see on elu , ning lõpuks seisan trammipeatuses, mütsi serv härmas, higi voolamas mööda selgroogu trussikute poole. Tuul tõmbab ja hetkega hakkab külm. Trammis on sisekliimaga 2 varianti - kas külmem kui õues või sulatab pingi kõrval olev radiaator sukapüksid säärekarvade külge. Prillid löövad uduseks, valideerin käsikaudu oma pileti ning koban vaba pingini. Uhh...uue väljakutseni on 20 minutit hingetõmbapausi.

Kui veab, siis pole trammis ühtegi haisvat pompši (veab harva) ja eriti tore on kui trammi siseneb mõni lapsega isik. Siis on vähemalt mõnus jälgida , kuidas piinlikult punastav noor ema püüab jonnivat last rahustada või vanaema vastab lapselapse lõpututele küsimustele stoilise rahuga- "ma ei tea!" . Enamjaolt aga ümbritseb mind bluetooth-zombide maailm. Moodsad kõrvatropid aga miskipärast ei too inimestele rõõmu. Mitte keegi ei naerata, ei jõnksuta puusa muusika taktis ega ümise kaasa. Peab uurima, kas äkki nende kõrvaklappidel on mingi kõrvaltoime, mis paralüseerib näolihased ?! Vahel ma siiski taban mõne kummastava pilgu minu pihta, kui ma kotist raamatu võtan ja lugema hakkan. Enamjaolt on ju see viimane 10 lk kohustuslikust peatükist jäänud lugemata. Mõnikord ma lihtsalt magan.

Sihtkohta jõudes ja trammist väljudes tõmbab lumesopa all olev jää mul korraks jalad alt aga pole hullu - püsin.

Lõpuks ometi saan ülikooli suurest uksest sisse. Tirin mütsi peast, annan ära jope ja tunnen end jälle inimesena. Väldin peegleid, sest talvised mütsisoengud ei soodusta vaimse tervise heaolu.

Ülejäänud päeva tõrjun enda peast mõtet tagasiteest koju ja arvutan, et kuidas ma saaksin iga kuu kokku hoida 90 eurot et osta majatagusesse parklasse kuupilet.

Ma ei ole ühiskondliku transpordi inimene , no ei ole.

Tahan Itaaliasse!

Vihkan lund, vihkan mütse!

Aga tõusen ikka pool tundi varem...

Usk

Usk

Ohtralt usku on siin olnud

või ehk uskmatust, et nii

palju on siin püha pinda,

mis viiks Paradiisi siit.

Külvanud on helde käsi

riste katustele, ja

kellatorni pikad varjud

sirutuvad üle maa.

Kas on usku sama palju

või ehk teine usk on see,

mis viib

Paradiisi siiski

kõik me tallatavad teed.

Kasvõi see,

mis kulgeb mööda

järjekordsest kirikust

mille katus kõrgub üle

ehk ka neist,

kel puudub usk.

Brescia, 2024

Kollased õhtud